FANDOM


Max Weber klassifitseerib õigust kahel alusel. Tema teooria järgi eksisteerib ratsionaalne ja irratsionaalne õigus ning materiaalne ja formaalne õigus. Erinevad õigussüsteemid põhinevad nende kahe jaotuse kombinatsioonidel.

Ratsionaalne ja irratsionaalne õigus

Weberi järgi õigus on ratsionaalne, kui vaidluste lahendamise meetodid on määratletud reeglites ning juriidilised reeglid on seatud järjekindlalt nii, et moodustavad loogiliselt selge, kooskõlastatud ilma lünkadeta süsteemi - tüüpiline näide on seaduste organiseerimine koodeksitesse. Õigus on ratsionaalne, kui juriidiline analüüs sõltub tähenduste abstraktsetest interpreteerimistest. Oma otsust tehes lähtuvad juristid mitte juhtumi konkreetsetest detailidest, vaid faktidest, mis on antud juhtumi lahendamiseks relevantsed. Ratsionaalne on õigus siis, kui juriidilised otsused on intellektiga kontrollitavad. Sellega garanteeritakse, et juhtumi lahendades jõutakse tõeni. Kokkuvõttes, täielikult ratsionaalne õigus on selline, mis juhindub reeglitest, süstemaatiliselt organiseeritud põhineb tähenduste loogilisel interpreteerimisel ning on kontrollitav intellektiga eesmärgiga leida tõde. Kui õigus on irratsionaalne, siis ei juhindu ta reeglitest ja printsiipidest. Irratsionaalne õigus on kas formaalne, mis tähendab, et see lähtub ebamõistuspärastest nagu näiteks jumalakohtud ja oraaklid, või materiaalne, mis tähendab, et õigus juhindub üksikjuhtumi kindlast poliitilisest, eetilisest või emotsionaalsest hinnangust.

Formaalne ja materiaalne õigus

Õigus on formaalne, kui on võimalik selgelt eristada juriidiliste ja mitte-juriidiliste põhimõtete vahet (võib tulemust ennustada). Materiaalse õiguse puhul õigussüsteem on orienteerunud võrdsuse ning eetiliste või poliitiliste eesmärkide saavutamise suunas. Weberi järgi materialse õiguse klassikaline näide on usuõigus (religious law), kus seadusandjad soovivad kindlat moraalse koodeksi edastamist. Weber kirjutas, et formalism ja materiaalsus asuvad vastupidises seoses: mida rohkem rõhku asetatakse ühele, seda vähem jääb teisele.


Weberi käsitlusele on iseloomulikud kaks järgmist momenti:

1. Weber rõhutab eriti õiguse formaalse kvaliteedi tähtsust. Õigus peab olema erapooletu, kindel, protseduuriliselt selge. Selline õigus suudab tagada indiviididele maksimaalse tegevusvabaduse. Õigusformalismi ohustavad mitmesugused materiaalsed (eetilised jne) nõudmised, mida esitavad erinevad õigusest huvitatud jõud . Weber toob siin näitena ühelt poolt töölisklassi, kes nõuab oma sotsiaalmajandusliku olukorra parandamise õiguslikku reguleerimist. Teiselt poolt viitab Weber nn õigusideoloogidele, kes nõuavad sotsiaalset õigust, mis rajaneks kõlbelistel postulaatidel (õiglus, inimväärikus jne). Siinkohal on vajalik osutada asjaolule, et kõik sellised nõuded ei ole tingitud õiguse enda materiaalsest (eesmärgile suunatud) ratsionaalsusest, vaid on õiguse jaoks välise iseloomuga. Õigus saab olla ennekõike erinevate huvide lepitamise, reguleerimise tehniline vahend. Õiguse formaalne puhtus kannatab tõsiselt “kui sotsioloogilised ja majanduslikud või eetilised arutlused astuvad juriidiliste mõistete asemele”.

2. Teine moment on esimesest tuletatav. Weberi järgi saavad ratsionaalselt õigust mõista, luua ja sihipäraselt muuta ainult akadeemilise hariduse saanud professionaalsed juristid, seda ei saa teha mittespetsialistid.

Weberi klassifikatsiooni illustreeriv tabel:

http://img135.imageshack.us/img135/1562/tiitlitaxk9.jpg


Kasutatud allikad:

Käärik, Henn. Õigussotsioloogia ja Õigusloome.- Riigikogu Toimetised, 1406-5665, 2000, nr.1, lk.125-138.

Concluded by: Allar Eistre & Ronald Viin