FANDOM


Õigus kujutab endast tähtsat sotsiaalset institutsiooni, mis moodustub teiste ühiskondlike nähtustega terviku. Õiguse ülesanne on reguleerida kõigi institutsioonide liikmete käitumist üldadekvaatsete õigusnormidega. Õigussotsioloogia ülesanne on uurida õiguse teket ühiskondlikus elus, õiguse muutumist tingivaid sotsiaalseid tegureid, faktoreid, mis otsustavad selle üle, milliseid ühiskondlikke suhteid on vaja reguleerida õiguslike vahenditega , millised inimkäitumise sfäärid võivad juhinduda peaasjalikult eetika-, moraali-, religiooni-, tava- jne. normidest ning millised võiksid olla need sfäärid, mis peaksid jääma täielikult vabaks ühiskondlikust sunnis. Samuti tegeleb õiguse sotsioloogia õigusnormide toime, rakendamise, järgimise, kohaldamise, efektiivsuse ja hälbekäitumise uurimisega. Neid asju ei ole võimalik uurida ühiskonnast väljaspool olles, sellepärast viitab see õiguse sotsiaalsele olemusele. Õigus ei püsi muutumatuna naug kaljud, vaid nad muutuvad ühiskonnaga koos. Nad lausa peavad muutuma ühiskonnaga koos, muidu ei oleks neist ju kasu.

Emile Durkheim (1858-1917) nimetas anoomiaks ühiskonna seisundit, kus märgatav osa tema liikmetest, kes on teadlikud normide olemasolust, suhtuvad neisse normidesse kas negatiivselt või ükskõikselt. Anoomia vajalikuks tingimuseks on kahe sotsiaalselt tingitud nähtuse kokkupõrge: ühelt poolt nõudmised, huvid, vajadused, teiselt poolt nende rahuldamise sotsiaalsed võimalused.

Durkheimi arvates on inimkäitumisel kaks vormi: need kes ei hooli millestki, et eesmärgini jõuda ja need, kes jägivad iga hinna eest reegleid ja ei jõuagi eesmärgini.

Durkheim eristab subjektiivset ja objektiivset anoomiat. Subjektiivse anoomia puhul indiviid kas ei leia normi, millega oma käitumine kooskõlastada või ei järgi olemasolevat normi. Objektiivne anoomia avaldub aga kindlate eluvaldkondade või ühiskondliku elu õigusliku või moraalse reguleerimise puudumises, ebapiisavuses või ebasobivuses.

Selle definitsiooniga laiendas Durkheim anoomia piire. Selle juurde mainis ta, et tegemist on nii õigusliku kui moraalifenomeniga, mis tekib 1) tööstus- ja kaubanduskriiside ajal, konkurentsi suurenedes 2) teaduste äärmusliku spetsialiseerumise tingimustes, mil nende ühtsus ähvaldub kaduda ning 3) kapitali ja töö antagonismi korral. Kõigil nimetatud juhtudel leiab ühiskonnas aset sotsiaalse solidaarsuse kadumine, tekib olukord, kus ei kehti ei õigus- ega moraalinormid.


Mida kiiremad on ühiskonnas muutused, seda paremini on näha anoomiat. Ülemineku faasides esinevad alati eelmisest arenguetapist jäänud nähtusi ja siis uued, mis ei mahu veel olevasse etappi.

Sellele pinnasele tekib nn. "varjatud normilooming" ehk mitteametlike käitumisreeglite loomine, millest juhinduvad suured elanikkonna grupid. Kehtiv seadusandlus või ametlik moraal võetakse vastu mitte ainult kui ebaefektiivne ja oma olemuselt vale, kuid ka ebaõiglane. Tõuseb rahulolematus selliste nähtustega nagu bürokratism, õigustamatud privileegid, hoolimatus vähemkindlustatud elanikkonnagruppide suhtes . Seni, kuni sotsiaalsed normid, institutsioonid ja ühiskondlikud suhted jäävad samaks, ei taandu ühiskonnaliikmete veendumus selles, et kehtiv sotsiaalne kord on ebaõiglane ja ainsaks võimaluseks õiglust jalule seada, on luua omad, lokaalse tähtsusega käitumisreeglid, et n.ö. kompenseerida riigivalitsemisorganite ebakompetentsust kohaliku tähtsusega probleemide lahendamisel.Niikaua, kui midagi ei muudeta institutsioonides, senikaua tahavad elanikkonna grupid rahulolematusest oma reeglitega asja paika seada.

Varjatud normilooming võib avalduda:

1. luuakse omad normid ühe konkreetse asutuse, ettevõtte, linna, alevi, küla jne. raames; 2. luuakse seadustes mitte-ettenähtud struktuurid (institutsioonid) (nt. relvastatud üksused või mitteametlikud grupid võitluseks kuritegevusega jne.).


Kasutatud kirjandus Edit

http://www.riigikogu.ee/msi_arhiiv/kaugja.html