FANDOM



Thomas Hobbes Edit

Thomas Hobbes (5. aprill 1588 – 4. detsember 1679) Inglise filosoof ja poliitikateadlane, kes tegeles ka ajaloo ja matemaatikaga ning on enim tuntud oma kirjutistega ühiskondlikust leppest ja isikuvabadustest. Teda on peetud oma vabaduste kaitse ja riigivõimu piiramissoovi pärast nii liberaaliks ja teiste arvates jälle totalitaristiks, sest ta pooldas absoluutset monarhiat kui kõige paremat valitsemise vormi. Siiski peetakse teda üldiselt Inglise moraali ja poliitilise filosoofia rajajaks. Oma töödes püüdis ta mõjutada oma aja poliitilise konflikte, kuid suutis tihti võõranduda nendest, kes oleksid muudes oludes tema pooldajad.

Elulugu Edit

Thomas Hobbes sündis 5. aprillil 1588. aastal Westporti linnas. Tema sünd oli enneaegne, kuna väidetavalt kutsus tema emal sünnituse esile uudis Hispaania Armaada lähenemisest Inglismaale, seega kirjeldatakse hirmu kui Hobbesi kaksikvenda. Hirm on Hobbesi töödes keskne teema nii tema eluloo kirjeldustes kui ka Hobbesi filosoofias, kuigi tema varajased aastad olid muredest vabad. Nimekaimust isa oli sama piirkonna vikaar, kuid kes kaaskiriklasega tülitsemise tõttu oli sunnitud lahkuma ja oma kolm last kiriku ja lähedaste hoole alla jätma. Kohalikes koolides õppis Hobbes varakult ladina ja kreeka keele selgeks. Viieteist aastaselt astus ta Oxfordi ülikooli Magdaleni Kolledžisse, kus ta ei leidnud Aristootelliku-skolastilise filosoofia enda maitse järgi olevat ning selle arvelt oli ta hoopis rohkem huvitatud kartograafiast. Lõpetanud kooli üheksateistkümne aastasena sattus ta kuningliku ja mõjuvõimsa Cavendishi perekonnaga sidemetesse, olles noore hertsog Williami eraõpetaja ja hea sõber. Temaga koos sattus ta kogu oma elu jooksul teiste aadlike hulka ja mujale Euroopasse, kus 1610-ndatel viibides sügavnes huvi filosoofia ja riikide ajaloo vastu, täpsemini mis puudutab nende algust ja lõppu. Kusagil varajastel 1620-ndatel kohtus ta Francis Baconiga, kellega ta sattus tihedasse kirjavahetusse.

Tema viljakaim periood langeb kokku Inglise Kodusõjaga. Tulihingelise monarhistina põgenes ta 1640. aastal üheteistkümneks aastaks Prantsusmaale kartes kodumaal parlamentaristide tagakiusamist. Sel ajal õpetas ta matemaatikat tulevasele Charles II-le, olles juba kohtunud mitme sel ajal tunnustatud filosoofi ja teadlasega (nt. Descarte'i ning Galileo Galilei), ja aastal 1651 saabudes tagasi Inglismaale anti välja tema kõige tähtsaim teos "Leviathan". Seal ta kirjeldab kuidas inimesed elaksid korra puudumisel, kutsudes seda "looduslikuks seisundiks" (ingl. k. "state of nature"). Kuigi "Leviathani" ilmumine oli oluline verstapost tunti Thomas Hobbesi poliitilisi vaateid Inglismaal juba enne seda ning vägagi põlastusväärselt. Tema tööd keelati korduvalt ära ning kõige tipuks a. 1666 põletati tema raamatuid Oxfordi ülikoolis, mille ta ise oli lõpetanud! Lisaks sellele kuulutas kirik ta ateistiks oma materiaalse filosoofia tõttu, kuigi ta ise ennast selleks kunagi ei tunnistanud. Ei ole kindel miks Thomas Hobbes otsustas sellistes tingimustes Inglismaale naasta, kuid on arvatud, et põhjus võis olla segu koduigatsuse ja kasvava ebasoosinguga teiste eksiilis-olevate isikute seas oma ebatraditsionaalsete usuvaadete pärast, kuid Charles II hoidis Hobbesi jaoks sõbralikku poolehoidu. Ta kutsuti tagasi kuningakotta ning talle anti ka kuninglik pension - 10 naela aastas. Elades väärika 91 eluaastani (suri Derbyshire linnas) oli Hobbes andnud veel hiljuti välja mitmeid töid ja klassikaliste tekstide tõlkeid, mille ilmumist ei mõjutanud tema vaadete populaarsus või ebapopulaarsus.

"Leviathan" Edit

"Leviathani" kirjutamine sai alguse vastusena käimasolevale poliitilisele rahutusele ja Inglismaad laastanud kodusõdadele. Ta pani kirja oma vaated poliitilisest filosoofiast ja ühiskonnateadustest, mis olid temas arenenud juba 1630-ndatest saati ja mis tekitasid oma ilmumise ajal tugeva vastuolu nii kehtiva riigikorra kui ka ühiskonnafilosoofia suhtes. "Leviathani" pealkiri tuleneb heebrea keelest, mis otseselt seoustub "merekoletisega", mille abil Hobbes üritab metafoorselt kirjeldada seda tehislikku riigikorda esindavat olendit, mis koosneb kodanikest ja riigipeast.

Hobbes kirjeldab "Leviathanis" inimest kui loomu poolest isekat ja uhket olendit. Ta väidab, et inimene ei määra ihaldatud eesmärki või objekti heaks või halvaks mitte selle alusel, kuidas see mõjutaks teisi, vaid omaenda huvide järgi. Selle arvamuse toel järeldab ta, et kui kaks inimest soovivad ühte asja, kuid ainult ühel neist on võimalik selleni jõuda, siis nendest saavad vaenlased. Seega Hobbesi "state of nature" on olukord, kus inimene oma isekuse tagajärjel püüdleb oma huvide poole arvestamata selle mõjust teistele ning kus puudub neutraalne osapool, kes teisi kaitseks. Hobbes ei kirjelda seda, kui sõjaolukorda, vaid olukorda, kus valitseb pidev ettevalmistus sõjaks ja hirm, et keegi tahab seda, mis sinul on, ükskõik mis meetmeid kasutades. Veel enam kehtib tahe valitseda meie piiratud resursside üle otsese vajadusega säilitada oma olemasolu. Pole seega ime, et Hobbes ise kirjeldab inimest sellises olukorras "endassetõmbunuks, vaeseks, õelaks ja kuritahtlikuks."

Loodusliku seisundi kirjeldamise järel alustab Hobbes nimetama valitsevast hirmust tingituna ja mõistuse sünnil tulenevaid tingimusi ehk loomulikke seadusi, mida ühtekokku on kakskümmend. Peamised on inimese taotlus rahu säilitamiseks ja enda kaitsmine selle ebaõnnestumisel ning rahu ja enesekaitse huvides õigustest loobumine. Siit ka raamatu peaargument ühiskondliku leppe kehtivuseks ja sõdade ärahoidmiseks. Kõige selle saavutamiseks näeb Hobbes vajalikuks täieliku võimuga valitseja olemasolu, kes kaitseb kõigi huve ja kellel on piiramatu voli selle saavutamiseks.

Kasutatud kirjandus Edit

  1. J.S. McClelland. A History of Western Political Thought. Routledge. 1996.
  2. Jeremy Stangroom. Väike raamat suurtest ideedest. Eesti Päevaleht. Tõlk. Triin Kallas. 2008.
  3. Thomas Hobbes. Wikipedia. [1] 23.03.2008
  4. Miles. H. Hodges. Life of Thomas Hobbes. [2]
  5. Jeff Kahl. Thomas Hobbes and the Seeds of Liberalism. [3]