FANDOM


SOTSIAALNE SOLIDAARSUS

Lühidalt Emile Durkheimst. Prantsuse Sotsioloog ja filosoof Emile Durkheim (1858-1917) sündis Kirde-Prantsusmaal. 1887. hakkas lugema pedagoogika- ja sotsioloogia kursust Bordeaux ülikoolis, hiljem tuntud Sorbonne-s. Asutas sotsioloogia aastaraamatu väljaandmist (L´anne sociologique). Mõned autorid väidavad, et oma töödes pole Durkheim kunagi arendanud õigussotsioloogia temaatikat; teised, vastupidi, arvavad et tema põhiline huvi oligi õigus. Pole aga tähtis, kas ta ise nimetas oma valdkonna õigussotsioloogiaks või mitte. Meie jaoks on tähtis, et oma kirjutistes ta püüdis leida seosed reeglite, seaduste ja ühiskonna vahel. Tõi kasutusele mõiste „anoomia“. Anoomia – normitus, olukord kus ei kehti mingeid norme ja seadusi.


Sotsiaalne solidaarsus.

Durkheimi olulisemaks sotsioloogiliseks ideeks on sotsiaalnse solidaarsus muutumine. See oli vastuseks Durkehimi huvitanud küsimustele: millised on need sidemed, mis ühendavad inimesi? Durkheim sidus selle küsimus tööjaotusega ühiskonnas. Tema arvates on tööjaotus üldbioloogiline fakt s.o loodusseadus. Oma esimeses tähtsas raamatus Durkheim käsitles ühiskonna evolutsiooni „elementaarsest“ vormist „Komplekssemate“ vormide juurde. „Elementaarne“ tähendas tema jaoks ühiskonna, kus praktiliselt ei olnud tööjaotust ning vastavalt „keeruline“ tähendas ühiskonda arenenud tööjaotusega. Durkheim analüüsib solidaarsuse (sotsiaalsete sidemete) vorme nendes ühiskonna tüüpides. Elementaarne (traditsiooniline) ühiskond: Sarnasus – loomulik sümpaatia – mehhaaniline solidaarsus . Kompleksne ühiskond: erinevused – vastastikune sümpaatia – orgaaniline solidaarsus. Sümpaatia erinevuste kaudu on võimalik tänu ebatäiuslikkusele, sest seda, mis puudub ühel, otsitakse teises indiviidis. Ainult need erinevused kindlustavad tugevad sotsiaalsed sidemed, mis täiendavad teineteist. Durkheim mitte ainult kirjeldab ühiskonna vorme, vaid väidab, et ühiskonna areng käib mehhaanilisel solidaarsusel põhinevast ühiskonna tüübist orgaanilisel solidaarsusel baseeruva ühiskonna vormini. Mehhaaniline solidaarsus. Oli iseloomulik arhailisele tavaühiskonnale. Indiviid ei kuulu iseendale, teda ümbritseb kollektiiv. Keskmine on sarnasus, ühesugusus. Inimesed ei erinenud eriti teineteist. Igaüks osales teiste eludes. Durkheimi arvates sellise ühiskonna liikmete üle oli nn kollektiivne teadvus (conscience collective). Kollektiivses teadvuses oli esindatud kollektiivne identiteet, tunned, gruppi mõtted. Iga ühiskonnaliikme kogemused, arvamused, uskumused olid teistega sarnased. Kollektiivne teadvus oli midagi, mida üksik indiviid ei olnud võimeline muuta, see oli temast üle. Durkheimi definitsiooni kasutades see oli sotsiaalne fakt. Kollektiivne teadus oli omaks võetud iga ühiskonna indiviidi poolt. Individualismi praktiliselt polnud. Orgaaniline solidaarsus. See eksisteerib ühiskonnas, kus on arenenud tööjaotus. See on spetsialiseeritud ühiskond, kus on palju erinevaid rolle, funktsioone. „Liimiks“ on vastastikune sõltuvus. Taolises ühiskonnas kollektiivne teadvus nõrgeneb. Kollektivismi asemele tuleb individualism. Tööjaotus muutub selle kaudu ka inimtegevuse moraalseks aluseks. Faktor, mis mõjutab ühiskonna evolutsiooni mehhaanilisest solidaarsusest orgaanilise solidaarsuseni, on sotsiaalne tihedus. Mida kõrgem on sotsiaalne tihedus (kõrgem elanikkonna kontsentreerumine tänu linnastumisele, transpordi arengule jne), seda suurem on tööjaotus. Erinevus kasvab. Kollektiivne teadvus kaotab kontrolli. Kollektiivne teadvus omakorda saab ebaühtlaseks. Selle tulemuseks on veelgi suurem erinevus, sest inimesed pole enam nii tugevate ühise moraali sidemetega seotud. Sotsiaalsed sidemed/solidaarsus on midagi, mida saab tunda emotsionaalselt, intuitiivselt, aga on raske kuidagi mõõta. Durkheimi arvates sotsiaalse solidaarsuse indikaator on antud ühiskonnas levinuim õiguse tüüp. Järgmine küsimus: Millisele õiguse tüübile vastab milline solidaarsuse tüüp? Durkheim eristab kaks õiguse tüüpi: repressiivne ja restitutiivne (ehk endise olukorra ennistav). Repressiivse õiguse karakteristikud on karistamine, kannatus, (vabaduse, elu, varanduse) kaotus. Selline reaktsioon sünnib spontaanselt, kui keegi tegutseb kollektiivse teadvuse vastu. Kuritegu sel juhul on midagi, mis vapustab ühised tunned. Tänu sellele, et reaktsioon on kollektiivne, kirjalike seaduste olemasolu ei ole tähtis. Kõik saavad niigi reeglist aru. Restitutiivse (ennistava) õiguse idee on ennistada endise olukorra. Durkheim toob tsiviilõiguse, haldusõiguse näide. Rõhk ei ole karistamisel. Restitutiivne (ennistav) õigus nõuab spetsiaalse institutsioone (kohtud, arbitraaž), juriste. Vajalikud on ka tsentraliseeritud riik, formaalne õigusloome ja õiguskaitse aparaat. Professionaalne moraal areneb seal, kus on tugev restitutiivne õigus. Kollektiivse teadvuse asemele tulevad kollektiivsed teadvused. Karistuse kaks printsiibi: kvantitatiivne ja kvalitatiivne. Kvantitatiivne: karistus on seda intensiivsem, mida lähedam on ühiskond elementaarse vormini. Primitiivsetes ühiskonnades karistused olid ranged. Karistuse arenemise põhjusi tuleb otsida muutuvas kuritegevuses. Komplekses ühiskonnas, kus kollektiivne teadvus on ebaühtlane, karistuse iseloom on ennistav ning eesmärk on taastada sidemed, mis on rikutud. Ranged karistused ei ole vajalikud. Kvalitatiivne printsiip: vabaduskaotus ja ainult vabaduskaotus saab normaalseks sotsiaalse kontrolli mehhanismiks. Primitiivsetes ühiskonnades vabadusekaotusel ei ole mõtet. Vastutus on kollektiivne. Kõik osalevad karistuses. Ei ole tingimusi vangla arenguks. Vanglad nagu ka teised avalikud hooned tekkivad linnade arenguga. Individualism arenes, sellega sai loomulikuks, et inimese vabadus sai karistuse objektiks.


Kasutatud kirjandus: 1) Aimre, I. Sotsioloogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia kirjastus. 2001. Lk 268-269.

2)Milovanovic, D. An Introduction to Sociology of Law. Monsey, New York: Criminal Justice Press, 2003 lk.29-44.