FANDOM


Sanktsioon – (ld k) kinnitus, nõusolek.

Sissejuhatus Edit

Sanktsioon on õigusnormi osa või õigusnorm (sanktsioneeriv norm), mis sätestab selle normi rikkumise õiguslikud tagajärjed (karistuse, kohustuse hüvitada tekitatud kahju jms). Sanktsioon on õigusnormi eritunnus, milles avaldub õiguse sunniiseloom. Eristatakse kriminaal-, administratiiv-, distsiplinaar-, tsiviilõiguslikke jm sanktsioone. Sanktsioon on seaduses reguleeritud kohtuprotsessi tulem olles õiguslikuks tagajärjeks mingisugusele teole.

Õigusliku regulatsiooni osa Edit

Sanktsioon on õigusliku regulatsiooni osa. See on nagu õpetaja, kes püüab suunata inimesi järgima antud ühiskonnas valitsevaid objektiivseid seaduspärasusi, pidades kinni sotsiaalse olemise ja käitumise normist.

Kuriteo ennetamine Edit

Sanktsioon ennetab kuritegu, eeldusel, et subjekt kardab teo sooritamisest tulenevat karistust. Sanktsiooni rangus peab olema kooskõlas vastava teoga − nö proportsionaalsuse põhimõte. Sanktsioon ei tohi olla ei liiga range ega ka liiga kerge. Sanktsioonide vältimatus tagab selle, et subjekt ei soorita kuritegu, mille ta võibolla sooritaks, kui sanktsiooni poleks.

Max Weber sanktsioonist Edit

Juba Max Weber kirjutas: ’’Korda nimetatakse õiguseks, kui ta on väliselt garanteeritud tõenäosusega kohata (füüsilise või psüühilise) sunni vahendeid, mis peavad tagama tema järgimise või tema rikkumise eest karistamise selleks spetsiaalselt seatud administratiivpersonali poolt.’’

Kuju Edit

Teatud õigusnormide (nö H-D-S, H-S kujul) täitmise tagabki sanktsiooni olemasolu. Sest õigusnorm formaalse regulaatorina teatavasti tugineb avalikule sunnile või selle kasutamise ähvardusele. Õiguse toimimine tuginebki mehhanismile, mille ülesanne on tagada õiguspäraselt normne käitumine.

Eristus teistest normidest Edit

Sund, avaliku sunni rakendamise võimalus on see, mis eristab õigusnormi teistest sotsiaalsetest normidest. Seega kehtestab sanktsioon ennast mõjusa regulaatorina läbi (riigi) sunnivõimu. Sanktsiooni mõte ongi selles, et suunata, sundida inimest (subjekti) normse olemise ja käitumise raamesse. Järelikult pole sund õiguslikule regulatsioonile eriomane komponent, vaid kuulub loomuliku elemendina sotsiaalse regulatsiooni kõigi vormide struktuuri.

Olukord Eestis Edit

Suhtumine seaduste täitmisse üldiselt, seaduskuulekus

Õigussotsioloog Henn Käärik eristab kahte tüüpi legitiimsust:

1) kohustuslik, normatiivne legitiimsus;

2) inimeste sisemistel subjektiivsetel veendumustel baseeruv legitiimsus.

Kui vaadelda seda, kuidas on viimase kolme aasta jooksul muutunud inimeste nõustumine väitega “inimesed täidavad seadusi mitte hirmust karistuse ees, vaid et nad peavad seda vajalikuks”, siis võib üldistatult öelda, et suurenenud on Eesti seaduste kohustuslik, normatiivne legitiimsus ja vähenenud on inimeste subjektiivsetel veendumustel baseeruv legitiimsus. Veel vaid veidi üle poole (54%) elanikkonnast arvab, et inimesed täidavad seadusi seetõttu, et nad peavad neid vajalikuks.

On huvitav, et enamik vastajaid (83%) nõustub ka teatud mõttes vastupidise väitega – kui seaduserikkumise eest ei karistata, siis seadust ka ei täideta. Viimane väide viitab potentsiaalsele situatsioonile, sellest ei tulene selgelt seaduste mittetäitmise kohustust. Esimene väide aga kõneleb seaduste täitmise praktikast. Seetõttu on kahe väite vahel tegu vaid näilise vastuoluga.

Kokkuvõtteks Edit

Sanktsiooni kaudu saab inimesi panna arvestama ühiskondlikult hinnatavaid väärtusi. Sanktsioon on rahvusvahelises õiguses majanduslik, sõjaline, vm sunniabinõu, mida kohaldatakse rahvusvahelisi õigusnorme rikkunud rahvusvahelise õiguse subjekti suhtes.

Kasutatud kirjandusEdit

Õigussotsioloogia olemus, koht ja ülesanded kaasaja ühiskonnas, Juridica, 1995, nr.8, lk.360-361

Õigus ühiskonnas : artiklite kogumik / koostanud Silvia Kaugia ; Audentes, Tartu Ülikool, Avatar grupp. - Tartu, 2006

Eesti elanike õigusteadvus / Saar ja Rentel