FANDOM


Üldine informatsioon Edit

Formaalne ratsionaalsus on oluliselt protsessi mõiste. See on majanduse, seaduslik ja bürokraatlik süsteemide vara, mida teeb võimalikumaks arvamine ja etteennustatavus. Majanduse tegevuse puhul formaalne ratsionaalsus jõuab oma kõrgema vormi kapitali aruandes. Seaduse alusel formaalne ratsionaalsus nõuab, et mõlemas – substantiivses ja protsessi asjades ainult ühemõttelised juhtumi fakti üldised tunnused võetakse arvesse. Bürokraatia puhul ratsionaalsus nõuab üldiseid reegleid, hierarhiat, täiskohaga ametnikke ja nii edasi. Weber väidab, et formaalne ratsionaalsus võib ise olla vaadatav nagu eesmärgi saavutamise abinõu, nimelt toetus nende inimeste jaoks, kellel on majanduses võim. Kuigi see ei olnud tehtud spetsiaalselt selle eesmärgiga huvitatud inimeste poolt. Majanduslik, seaduslik ja bürokraatlik süsteemid on oluliselt ratsionaalsed kui nende eesmärkide kaupa loomises ja levitamises, tulude saamises või toomises kaasa mingi muu olulise kasumi. Substantiivne ratsionaalsus seaduslikke ja bürokraatlikke institutsioonide on instrumentaalse adoptatsiooni vorm. Samal ajal kui väärtuslik-ratsionaalne tegevus on orienteeritud spetsiifilisele käitumisele tagajärjede vahele jätmisega, substantiivne ratsionaalne tegevus on juhendatud selle tagajärgede poolt.

Majanduse teooria ja teised sotsiaalsed teadused mis adapteeritud majanduse lähenemine inimese käitumisele peavad tuginema kolmele põhimõttetele. Esimene on metodoloogiline individualism: kõik sotsiaalsed ilmingud - kaasa arvatud sotsiaalne struktuur ja sotsiaalne muutus – põhimõtteliselt võivad olla arvesse võetud ,sest nad viitavad ainult indiviididele ja nende käitumisele. Teine on ratsionaalsus: inimesed valivad seda tegevust, mida kõige paremini realiseerib nende tahe. Kolmas on oma huvi: indiviidide huvid on ühtlaselt jäänud nende oma huvidest, tihti materiaalses osas oma huvi vastu. Väide, et inimesed käituvad ratsionaalselt on osaliselt konstitutiivne, osaliselt metodoloogiline ja osaliselt substantiivne. Konstitutiivne osa seisneb selles, et inimesi iseloomustab soov käituda ratsionaalselt. Metodoloogiline on see selles mõttes, et me peame eeldama, et teised inimesed on enam-vähem ratsionaalsed oma tegevuses ,kui analüüsime mida nad teevad ja ütlevad. See on substantiivne, sest igal juhul ratsionaalsuse eeldus võib olla empiiriliselt kinnitatud või ümber lükkatud. Metodoloogiline individualism ei eelda ratsionaalsust, vaid on kooskõlas iga motivatsionaalse eeldusega või isegi eelduseta, et kõik individuaalses käitumises on puht reflektoorne iseloom. Ratsionaalsuse eeldus ei eelda, et käitumine on oma huviline, vaid on kooskõlas iga motivatsionaalse eeldustega, kaasa arvatud altruism ja kadedus. Aga pole nii ilmne, et oma huvi eeldus ei ole ratsionaalsuse eeldus. Isik võib olla mitteratsionaalne ja tegutseda oma huvide vastu kui ta usub, et ta peab valima altruistliku suuna tegevuses aga ikkagi alistub oma tahte nõrkuse tõttu ja valib selle tegevuse, mis paremini edutab tema isiklikke huve.



Ratsionaalsuse standard mudel Edit

Ratsionaalne tegevus võib olla iseloomustatud mõne teise viisi abil. Kaasaegse majanduse ja otsuse teooria lähenemine, kaasa arvatud teisi sotsiaalseid teaduseid, mida ta juhib on otsustavalt subjektiivne. Ratsionaalne käitumine ei ole käitumine, mis on objektiivselt optimaalne ja kohandatav, vaid käitumine mis on optimaalne tegija vaatenurgast ja teostatud, sest see on tajutud nagu optimaalne. See on Weberi rastionaalse käitumise põhistruktuur:

Capture2


Ratsionaalne tegevus on põhjustatud tegija soovide ja uskumustega ,mis on optimaalne nende valguses. See sama duaalne tingimus on uskumuse-informatsiooni ja informatsiooni omandamise puhul. Maha tõmmatud nool näitab et otsene mõju, nagu soov mõtlemiseks, on lubamatu. See mudel toob kaasa kolm erinevat tingimust. Esiteks kui tahetakse, et tegevus oleks ratsionaalne ta peab olema parim selleks, et rahuldada tegija soove ja vastavalt tema uskumust. See on nõrk nõue. Kui näiteks keegi tahab inimese tappa ja usub, et parim viis seda teha on nõiduse läbi s.t valmistada nukk millega saaks teda manipuleerida. Aga selline tulemus muidugi ei saa rahuldada mitte kedagi sellepärast, et mõrvarlik soov on mitteratsionaalne (see võib olla ebamoraalne,kuid see on teine lugu) , sest soovid on läbipaistvalt põhjendamatud. Teiseks kui me peame tingimuseks seadma, et soovid on iseenesest ratsionaalsed selles mõttes, et nad on baseeritud informatsioonis, mis on tegijale jaoks kättesaadav. Need võivad olla soovid faktilistest asjadest või üldise seaduspärase seosest. Konkreetselt need sisaldavad tegija soove kättesaadavatest võimalustets. Tegelikult ratsionaalse valiku teooria tugineb rohkem soovide ja võimaluste tingimustele. Üldiselt aga me peame arvesse võtma, et tegija võib olla ei tea kõikidest võimalustest mis on tema jaoks kättesaadavad. Selles situatsioonis inimesed teevad nii palju kui nad usuvad, et on suutelised seda tegema. Kolmas ratsionaalse käitumise tingumus seisneb selles, et tegija peab hankima optimaalse hulga informatsiooni, või täpsemalt, eraldama optimaalse hulga aega, energiat ja raha, et koguda seda informatsiooni. On arusaadav see, et oleks alati mitteratsionaalselt eraldada üldse aega informatsiooni kogumiseks. Kui ostetakse maja või auto, paljud valikuvõimalised peavad olema võrdsed ja iga neist eraldi hästi uuritud. Võrdselt arusaadav on see, et on olemas juhtumid, kus on oht liiga palju informatsiooni kogunemises. Kui arst teeb liiga palju teste, et otsusdada millist ravi on vaja, tema patsient võib surra. Ratsionaalne uskumuses ei pea olema tõsi, ainult põhjendatud kättesaadavas informatsioonis. Uskumused on ratsionaalsed kui nad on moodustatud protsessi kaudu mis teeb uusi tõsiseid uskumusi rohkem kui iga teine protsess. Vaid igas konkreetses olukorras tehtud uskumus võib mitte olla fakti vastuseks. Uskumused on mitteratsionaalsed kui nad on moodustatud moonutamise mõju all. Mõned nendest on vead nagu näiteks inimesed loobuvad jälgimast lihtsa statistilise reeglite järeldusi. Teised aga kuuluvad motiveeritude mitteratsionaalsuse kategooriasse, nagu müügimehe poolt süstemaatiliselt tehtud vead kokku liitmises (isegi mittetahtlikud) toob talle kasumi. Ratsionaalsust võib läbikukudada kahel viisil: määramatuse ja mitteratsionaalsuse kaudu. Ühelt poolt iga optimaalne tegevus (vastavalt Weberi rastionaalse käitumise põhistruktuuri) võib mitte nõustudes saavutada unikaalse lahenduse. Teiselt poolt isegi kui optimaalne tulemus on määratud, tegija võib mitte nõustuda sellega või nõustub, vaid vales suunas.

Sotsiaalse tegevuse liigid Edit

Sotsiaalses tegevuses, nagu kõikides teistes tegevustes, on olemas neli suunda:

1. Instrumentaal-ratsionaalne - on määratud objekti käitumine looduse keskkonnas ja teiste inimestega. Need lootused on kasutatud tingimustena tegija oskustele ratsionaalselt taotleda ja saavudada oma eesmärkki.

2. Väärtus-ratsionaalne - on määratud tahtliku usku tema enese väärtusega lähtudes eetilisest, esteetilisest, religioonilisest või muust käitumise vormist, sõltumatult tema väljavaadest edule.

3. Afektiivne (ereti emotsionaalne) - on määratud isiku spetsiifilise afektiga ja tundlikkuse seisundiga.

4. Traditsiooniline - on määratud juurdunute kohanemistega.


Affektiivne ja traditsiooniline käitumine, ei ole sotsiaalse käitumise ranges mõttes, sest need ei ole teadlikud ja tegevuse alusele pantud. Ainult instrumentaal-ratsionaalne ja väärtus-ratsionaalne käitumised on sotsiaalsed. Puht väärtus-ratsionaalselt käitub see, kes ette näeb tagajärgi aga ikkagi tegutseb vastavalt tema veendumustega ja teeb seda, mida tema arvates nõuab temast kohus, väärikus jne. Mis puutub affektiivsesse ratsionaalsusesse, siin Weber märgab olulise seose häbe ja iseloomu vahel. Kuigi ta ei kasuta emotsiooni termineid, tema argumendiks on see, et häbiväärne käitumine, erinevalt süüst, ei saa olla tegemata jäänud täpse tegevuse kaudu siit alates seda tuleb kogu isiksusest. Väärtus-ratsionaalne tegevus erineb affektiivselt oma eneseteadlikku väärtuse sõnastusega mis juhib tegevust ja järjekindlalt plaanitud suundumust. Nagu emotsionaalne inimene võib ignoreerida tegevuse ohtu hetke kirgus, väärtus-ratsionaalne inimene täiesti teadlik ohtust, kuid ei lase neid mõjuda tema otsusele. Instrumentaal-ratsionaalse näitena võib tuua kättemaksu. Kättemaks on tingimusteta kohus, sellepärast kuulub ta väärtus-ratsionaalse käitumisele, vaid seda tihti läbi viiakse suurte tehniliste ja strateegiliste oskustega, seepärast kuulub instrumentaal-ratsionaalse käitumisele ka. Instrumentaalne ratsionaalsus võib olla rakendatud emotsionaalse käitumisele, ilma mingi väärtus-ratsionaalse elementita, kui kättemaks on puht isiklik. Kättemaks võib olla ainult instrumentaalse ratsionaalsusena heidutamise eesmärgil. Nagu näeme need neli sotsiaalse tegevuse liigid on pantud ratsionaalsuse kasvamise järjekorras: kui instrumentaal-ratsionaalne ja affektiivne käitumine võib nimetada subjektiivselt-ratsionaalsena (objektiivselt mõlemad võivad olla ratsionaalsed), siis väärtus-ratsionaalne käitumine juba sisaldab iseendas subjektiivselt-ratsionaalne moment, sest tegija teadlikult viib oma tegude vastavusse kindla väärtusega nagu eesmärgiga; vaid see käitumise tüüp on ainult suhteliselt ratsionaalne, sest kõigepealt eesmärgi ise võtakse vastu ilma järgneva põhjendamiseta ja tagajärgi mitte arvestades. Absoluutselt ratsionaalne Weberi arvamuses on ainult instrumentaal-ratsionaalne tegevus, kui ta käib puhtas vormis.


Kasutatud kirjandus Edit

1. Stephen Turner. "The Cambridge companion to Weber". (2000)

2. Max Weber. "Economy and society". (1968)

3. П.П.Гайденко, Ю.Н.Давыдов. "История и рациональность". Москва 1991г

212.7.30.235 5. mai 2008, kell 20:16 (UTC)Jevgeni Basjul