FANDOM


Liis Miiter ja Liina Sootalu


Max Weberi õiguskäsitlus Edit

Õigussotsioloogia rajaja Max Weber määratles õigust järgnevalt: korda nimetatakse õiguseks, 1) kui see kord on väliselt garanteeritud selleks spetsiaalselt määratud inimeste grupi poolt ja 2) kui sellel grupil on võimalus kasutada füüsilist või psüühilist sundi ja 3) kui see sund tagab korrast kinnipidamise või väljendub sellest üleastumise karistamises. Õiguse järkjärguline ratsionaliseerumine vastastikkuses toimes oma sotsiaalse kontekstiga on Weberi õigussotsioloogia peateema. Peale selle on Weber õigussotsioloogia uurimisobjektina näinud ka indiviidide igapäevase sotsiaalse tegevuse uurimist õiguslikus kontekstis.



Ratsionaalsus ja irratsionaalsus Edit

Käsitledes õiguse ajaloolist ratsionaliseerimisprotsessi, kasutab Weber kahte analüüsimistasandit. Üks neist on ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse tasand ning teine formaalse ja materiaalse tasand.

Kui õigus on irratsionaalne, siis ei juhindu ta reeglitest ja printsiipidest. Irratsionaalne õigus on kas formaalne, mis tähendab, et see lähtub ebamõistuspärastest nagu näiteks jumalakohtud ja oraaklid, või materiaalne, mis tähendab, et õigus juhindub üksikjuhtumi kindlast poliitilisest, eetilisest või emotsionaalsest hinnangust.

Kui õigus on ratsionaalne, siis juhindub ta üldistest reeglitest, on süstemaatiliselt organiseeritud ja põhineb tähenduse loogilisel interpreteerimisel. Ratsionaalses õiguses on vaidluste lahendamise meetod määratletud reeglites. Samuti on oluline märkida, et Weberi järgi ratsionaalses õiguses lähtuvad juristid otsuse tegemisel rohkem faktidest, mis on antud juhtumi lahendamiseks relevantsed, kui juhtumi konkreetsetest detailidest. Weber jagab ratsionaalse õiguse formaalse poole väliseks, mille all mõtleb tähenduse omistamist meeltega tajutavatele faktidele, ning loogiliseks, väljendades oma reeglid üldistamise alusel saadud abstraktsete mõistete süsteemina. Materiaalsel poolel juhindutakse ideoloogilise süsteemi mitteõiguslikest printsiipidest nagu näiteks eetika, religioon, võim ja poliitika. Ratsionaalsus viitab õiguse üldisusele ja universaalsusele. See tähendab, et kogu õigusloome ja õigusemõistmise protsess on loomuomane õigussüsteemile endale. Samas aga kontrastiks irratsionaalses kasutatakse õigusemõistmises substantiivseid väärtuseid väljaspool õigust ennast, näiteks eetilisi, religioosseid ja poliitilisi faktoreid.



Kokkuvõtteks Edit

Weberi mõttekäigus on arusaadavam ratsionaalne ja irratsionaalne käsitlus, kuid veidi ebaselgeks jääb formaalse ja materiaalse vahekord. Formaalne tähendab Weberil ennekõike protseduurilist, menetluslikku külge. Formaalne ratsionaliseerimine tähendab protsessi, mille käigus korrastatakse loogiliselt protseduurireegleid. Materiaalne ratsionaliseerimine tähendab olemasolevate protseduurireeglite allutamist kindlate eesmärkide saavutamisele. Esimesel juhul on oluline kuidas otsustatakse, teisel juhul mida otsustatakse. Weber pooldab enam formaal-ratsionaalset õigussüsteemi, sest ainult see süsteem suudab saavutada õigusliku domineerimise üldiste reeglite püsiva rakendamise üle ja säilitada abstraktsete reeglite süsteemi.



Kasutatud kirjandus Edit

Sutton, John. Law and Society. Thousand Oaks; CA : Pine Forge Press, 2001.

Weber, Max. Economy and Society, ed. G. Roth and R. Wittich. Berkeley : University of California Press, 1978.

Käärik, Henn. Õigussotsioloogia ja Õigusloome.- Riigikogu Toimetised, 1406-5665, 2000, nr.1, lk.125-138.