FANDOM


Max Weber - poliitiline domineerimine Edit

Max Weber eristab kolme tüüpi poliitilist domineerimist:

1. karismaatiline domineerimine

2. traditsiooniline domineerimine

3. legaalne domineerimine


Need kolm poliitilise domineerimise vormi järgnevad üksteisele hierarhiliselt.





Karismaatiline domineerimine Edit

Karismaatiline autoriteet tuleneb isiklikust võimest võita teiste poolehoidu oma iseloomuomadustega. M. Weber kirjeldas seda ühes oma loengus kui erakordse ja ainuomase karismaatilisuse autoriteeti. Ta eristas seda teistest domineerimise vormidest öeldes, et inimesed ei allu talle (karismaatilisele juhile) traditsiooniliste väärtuste või normide tõttu, vaid selle tõttu, et nad usuvad temasse. Sellist domineerimise vormi võib märgata populistlikes diktatuurides, kus üks indiviid kasutab ära oma populaarsust ja järgijate lojaalsust, et saavutada kontroll. Paljud riigid, mis põhinevad sellel mudelil, ei suuda seda säilitada pärast algse liidri surma või tema kukutamist.





Traditsiooniline domineerimine Edit

Traditsioonilise autoriteedi puhul tuleneb võimu õigusjärgsus traditsioonist. Weber nimetas seda „igavese eilse autoriteediks“ ja identifitseeris seda kui monarhia võimu allikat.





Legaalne domineerimine Edit

Legaalne autoriteet, mida tuntakse ka legaal- ratsionaalse autoriteedi nime all tähendab seda, et indiviid või institutsioon kasutab võimu, mis on talle seadusega antud. See on autoriteet, mille puhul nõutakse allumist mitte niivõrd võimulolijale kui võimule. Weber nimetas „ratsionaalselt loodud reegleid“ seda tüüpi domineerimise põhitunnuseks. Tänapäevased demokraatiad on legaal-ratsionaalse režiimi näideteks. Samuti on inimesed sallivad legaalse autoriteedi suhtes, sest see on nende enda seisukohalt ratsionaalne ja kasulik neile kui ka suuremas plaanis teistele ehk kogu ühiskonnale.






Võimu klassifikatsioon ajaloo kontekstis Edit

Weber märgib samuti ära, et legaalne domineerimine on kõige arenenum ning, et ühiskonnad arenevad liikudes peamiselt traditsioonilistest ja karsimaatilistest valitsemisvormidest ratsionaalsematesse ja legaalsetesse, sest karismaatilise võimu ebapüsivus sunnib seda vältimatult muutma rutiinsemaks ja rohkem korrastatud valitsemisvormiks. Samuti ütleb ta, et puhtas traditisoonilises õiguses võib piisav vastupanu isandale viia „traditsioonilise revolutsioonini“. Seega vihjab ta vältimatule arengule legaal-ratsionaalse võimustruktuuri suunas, kasutades bürokraatilist struktuuri. See seondub tema laiema ratsionaliseerimise käsitlusega vihjates paratamatule arengule selles suunas. Seega võib seda teooriat vahel vaadelda sotsiaalse evolutsiooni teooria osana. Traditsioonilise domineerimise korral tuleneb võimu legitiimsus ühest tavast, karismaatilisel domineerimisel isiksusest ja indiviidi juhtimise kvaliteedist ning legaalsel (legaal-ratsionaalsel) domineerimisel jõust, kaasneb bürokraatilisel ja legaalsel viisil kindla ametikohaga. Klassikalise näite nendest kolmest domineerimise tüübist võib leida religioonis: preestrid (traditsiooniline), Jeesus (karismaatiline) ja Rooma-Katoliku kirik (legaal-ratsionaalne). Weber kujutles ka neid kolme domineerimise tüüpi oma kolme peamise konflikti tüübi sees: traditsiooniline domineerimine (võim) gruppide staatuste sees, karismaatiline domineerimine (võim) klassi sees ning legaal-ratsionaalne domineerimine organisatsioonide osapoolte sees.

Weberi käsitluses sisaldab iga ajalooline suhe valitsejate ja alluvate vahel elemente, mida võib analüüsida eelpool toodud tunnusjoonte alusel.



[[Poliitilise domineerimise tabel:
Näidis
]]










Kirjandus Edit

1. http://en.wikipedia.org/wiki/Tripartite_classification_of_authority

2. Weber, Max. Võimu ja religiooni sotsioloogiast. Tallinn: Vagabund, 2002.