FANDOM


Sissejuhatus.

Max Weber oli Saksamaalt pärit sotsioloog ja majandusteadlane, keda peetakse üheks kaasaaja sotsioloogia asutajateks ja loojateks.Ta alustas oma karjääri Berliini ülikoolis ja hiljem ta töötas Freiburgi ülikoolis, Heidelburgi ülikoolis, Viini ülikoolis ja Müncheni ülikoolis.Ta oli tegev ka tolleaegses poliitikas ja samuti nõustas sotsiaalpoliitilises küsimustes teisi poliitikuid Weberi üheks suureks elutööks oli tööstuse ratsionaliseerimine ja ümberkorraldamine.Tema üks kuulsamaid töid oli „Protestantlik eetika“.See uurimus oli tema tegevuse alguseks religioosses sotsioloogias. Weber väitis et mõõdukas tarbimine, hoidumine kehalistest naudingutest, pidev enesetäiendamine on parim poliitika – need kõik omadused on mõju avaldanud Oktsidendi arengule.Teises kuulsaks tööks oli „Poliitilised veendumused kui kutsumused“.Laialdasemalt teatakse Weberi tuntumaid põhimõtteid kui „Weberi väitekirju“.


Biograafia.

Max Weber sündis Erfurtis Saksamaal. Oma peres oli ta vanim seitsmest lapsest. Tema isa oli Max Weber Seenior, kes oli tuntud liberaalsete maailmavaadetega poliitik ja riigiametnik. Tema ema oli Helene Fallenstein, kes oli maailmavaatelt kalvinismi järgija. Noor Weber ja tema vend Alfred, kelles sai samuti sotsioloog ja majandusteadlane, elasid kodus õnnelikult vanemate intellektuaalses atmosfääris. 14-aastaselt kirjutas Weber refereeringuid Homerose, Cicero ja Livy tekstidest.Ja ta oli omandanud juba suured teadmised Goethest, Kantist, Spinozast ja Schopenhauerist ennem ülikooli astumist.Juba tol ajal oli selgelt näha, et Weberil on suuri eeldusi hakata ülikoolis õppima sotsiaalteadusi. 1882 astus Weber Heidelbergi ülikooli juurat õppima. Paralleelselt juuraõpingutega võttis Weber omale loenguid majanduses, samuti õppis ta ka keskaja ajalugu ja teoloogiat. Ent siis tuli tal minna teenistusse Saksa armeesse Strasbourgis. 1884 aasta sügisel suundus Weber tagasi oma vanemate koju ja hakkas õppima Berliini ülikoolis. Järgmised kaheksa aastat elas Weber oma vanemate juures algul üliõpilasena, hiljem noore advokaadina ning lõpuks dotsendina Berliini ülikoolis. 1886. aastaltegi Weber edukalt vahekohtuniku eksamid mis on täiesti konkureeriv Ameerika õigussüsteemi kvalifikatsioonidega. 1880ndate lõpus Weber jätkas ajalooõpinguid. 1889 aastal kaitses Weber doktorikraadi, tema doktoritöö pealkirjaks oli „Keskaja äriorganisatsioonide ajaloost“. Oma doktoriväitekirja koostamise aastatel tundis Weber suurt huvi ka sotsiaalpoliitika vastu. 1888 ta ühines "Verein für Socialpolitik“ nimelise organisatsiooniga, see oli uus professionaalne majanduslik organisatsioon, mille põhieesmärgiks oli majandusliku õitsengu jätkamine tolleaegses ühiskonnas. Weber tegutses ka poliitikas, nimelt ühines ta vasakpoolse Evangeelse sotsiaalse kongressiga. 1890 avaldas organisatsioon „Verein“ uurimisprogrammi, mille sisuks oli uurida välis tööjõu sulandumist Saksamaa tõõjõu sisse Ida-Saksamaal põllumajanduse vallas.Weber sai ühtlasi ka selle uuringu etteotsa juhtivaks isikuks ja tema kirjutas välja ka uuringi tulemused.Tema uuringu tulemusi kajastati laialdaselt üle riigi ja seda kiideti mitmete teiste sotsiaalteadlaste poolt.Ühes selle uuringuga peeti Weberit edaspidi üheks põllumajanduse juhtivaks eksperdiks. 1893. aastal ta abiellus oma kauge sugulase Marianne Schnitgeriga, kes pärast Weberi surma kogus ja avaldas Weberi artiklid raamatutena. 1894. aastal nimetati Max Weber Freiburgi Ülikooli professoriks ja 1896 aastal sai ta Heidelbergi Ülikooli professoriks. 1897. aastal suri Max Weberi isa. Peale seda läks Weberi tervis halvaks, ta muutus väga närviliseks ja unetuks, mis segas täitmast tema kohustusi professorina. 1899. aastal pidi ta selle pärast ka loobuma oma professori kohast ja 1900. aastal läks ta oma naisega Itaaliasse. Aastal 1903 sai ta taas Professoriks. 1904. aastal alustas Weber oma käsikirjade avaldamist, kõige väljapaistvam nendest oli essee “Protestantlik eetika ja kapitalistlik vabadus”(The Protestant Ethic and the Spirit of Capitalism), sellest sai ka tema kõige kuulsam teos ja pani aluse tema hilisematele uuringutele kultuuri ja religiooni koosmõjust majanduse arengule. Seal väidab ta, et Kalvinismi eetika ja ideed mõjutasid suuresti Kapitalismi arengut. See essee oli tema ainus töö mis avaldati raamatuna tema eluajal. II maailmasõja ajal oli ta Heidelbergis sõjaväe haiglate juhataja. Max Weber suri 14. juunil 1920 kopsupõletikku.


Saavutused ja vaated

Max Weberit koos Karl Marxi ja Emile Durkheimiga peetakse moodsa sotsioloogia rajajateks, kuigi tema eluajal peeti Weberit eelkõige ajaloolaseks ja majandusteadlaseks. Weberi varasemad tööd olid seotud tööstus ja tööliste sotsiloogiaga aga suurimat tuntust on ta kogunud eelkõige religiooni sotsioloogia ja valitsuse sotsioloogiaga. Religiooni sotsioloogia peamisteks töödeks on “Protestantlik eetika ja kapitalistlik vabadus”, “Hiina religioon: Konformsus ja Taoism”, “India religioon: Hinduismi ja Budismi sotsioloogia” ja “muistne Judaism”. Tema töö teiste usunditega jäi pooleli tema surma tõttu 1920. aastal. Tema eesmärgiks oli leida erinevad arenguteed Läänemaade ja Idamaade kultuuris, aga neid mitte hukkamõistes ega hinnates Enamus Weberi tuntumatest töödest on kogutud, tõlgitud ja välja antud pärast tema surma Weberi arvates võisid tehnoloogia ja kaasaegsed organisatsioonid muutuda inimesele uut tüüpi vanglaks, teraspuuriks, kus pole seda maagiat, mis aitas inimestel säilida minevikus

Allikad

[1]

Beth B. Hess, Elisabeth W. Markson, Peter J. Stein "Sotsioloogia"