FANDOM


Marksistlikud perspektiivid õigussotsioloogias hõlmavad marksistlike õigussotsioloogia perspektiivide arenguprobleeme ja -suundi. Õiguses marksistlike arusaamade kujundamine peab alguse saama õiguslikust ökonomismist ning vajab uue marksistliku õiguse visiooni kujundamisel mitmete erinevate ideede ja suundade uurimist. Õigusliku nihilismi alternatiive tuleb kaaluda koos taoliste marksistlike teooriate uurimisega, mis liiguvad õiguse ja ühiskonna vahekorra vabama ja lamedama kontseptsiooni poole. Marksistliku õigusteooria rekonstrueerimisel tuleb poliitika, ideoloogia ja ajaloo rollide käsitlemisel pidada eriti silmas "kattuvate" ja "määravate" ideede vooruseid ja piiranguid.

Õiguse ja marksismi kriisid.Edit

Viimane aastakümnel on huvi õiguse marksistlike teooriate vastu plahvatuslikult kasvanud. Veidi enam kui kümme aastat tagasi võis Elliot Currie meelerahus nentida, et "akadeemilises õigussotsioloogias eksisteeris väga vähe analüüse, mis lähtusid marksistlikust vaatepunktist." Kuigi tänaseks ei ole marksistlikud väljavaated meie õiguse mõistmisest revolutsiooniliselt muutunud, on siiski nende poolt tõstatatud küsimused lõpuks (nagu Currie sõnastas) "päevakorral." Vastupidiselt varasemale on marksistlik teooria üldiselt ja õiguse marksistlikud tõlgendused nüüdisajal muutunud sotsioloogilises süsteemis palju kesksemaks. Selle tähelepanuväärse ja üllatavalt kiire muutuse kohta võiks tuua mitmeid selgitusi. Üldisemalt oli tegemist sellega, mida Hunt nimetas "sügavaks "kriisiks" mis hõlmas alates 1960ndate lõpust kogu õigust ja selle institutsioone" Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. See kriis seondus mitmete arengutega, mis tõid marksistlikud lähenemised elule: esiteks normatiivse integratsiooni sotsioloogilise paradigma väsimine või lausa kokkukukkumine, teiseks: euroopa marksismis leiduvate teoreetiliste õigusperspektiivide ja teiste superstruktuuride "avanemine" kolmandaks: "radikaalse kriminoloogia" ja "radikaalse õigusparktika" tekkimisest põhjustatud huvi tõus õiguse poliitiliste ja majanduslike mõõtmete vastu, neljandaks: aina laienev huvi õiguse ja ühiskonna muutumise vahekorra vastu, uurides seda karistuse ja selle ajaloolise muutumise abil ja lõpuks: inglisekeelses maailmas toimunud kahe klassikalise marksistliku seadusetõlgenduse taasavastamine: esiteks Austria marksisti Karl Renneri (1949) töö teiseks Jevgeni Pašukanise töö. Neid koos analüüsides on võimalik leida peamised murepunktid marksistlikus õigusteoorias ning analüüsida suundi, mis selle arengule on järgnenud. Mõned ülalmainitud tegurid on poliitiliste probleemide tulemus, teised on seotud kultuuriliste ja intellektuaalsete debattidega ja ülejäänud on läbiv rahulolematus moodsa õigusega kõigis selle joontes. Hindamaks õigesti selle sotsiaalse rahutuse olemust, tuleb uurida viimasel aastakümnel toimunud marksistlike suundade põhjalikke ümberkorraldusi.

PõhiprobleemEdit

Kuigi viimase aja artiklid on teinud palju kaotamaks müüti, et Marx ja Engels ei teadnud õiguse probleemidest mitte midagi, tuleks siiski ära märkida, et nad ei tunnustanud õigust kunagi olulist teoreetilise probleemina. Kuigi nende algupärastest töödest puudus adekvaatne õiguse käsitlus, peegeldas 20. sajandi alguses ilmavalgust näinud marksistlik õiguse kontseptsioon ortodoksse marksismi maailmavaadet. Võttes omaks seda, mida Hirst nimetas "essentsialismiks," seostati need ideed vaatega, et "kõik sotsiaalsed fenomenid võib taandada või tuletada majanduslikest." See tendents tuletada kõik õiguse fenomenid majanduslikest jõududest ja struktuuridest on saanud suurimaks takistuseks marksistliku õigussotsioloogia arengul. Õiguskäibe puhtaim vorm on õiguse kui sotsiaalse vormi ja kapitalismi kui majandussüsteemi tunnustamine. Selle idee üks esimesi pooldajaid oli Pašukanis kes arutles, et "keskklassi seaduste hävimine toob kaasa seaduste üldise hävimise." Ta ehitas oma õiguseteooria üles Marxi kaupade vahetuse analüüsile ja väitis kogu aeg, et toodangu loogilise vormi ja õiguse loogilise vormi vahel valitseb homoloogia.

Funktsionaalne analüüs ja lõdvendamise kava.Edit

Kõige otsesem viis eristada marksistlikku teooriat traditsioonilisest funktsionalismist on rõhutada fakti, et klassisüsteemi endised elemendid on alati nii düsfunktsionaalsed kui funktsionaalsed. Täpsemalt on marksistliku teooria järgi klassiühiskonna muutumise keskseks mehhanismiks dialektiline protsess, mille tulemusena tekib vältimatu konflikt (düsfunktsioon) tootmissuhete ja tootmise arengujõudude vahel. Seega peame arvestama, et kapitalismi arenedes muutub see õiguslik korraldus, mis oli feodalismi ajal toimiv, mittetoimivaks ja peab asenduma uue kapitalistlikule korrale sobiva õigusega. Kui siit edasi minna, siis peame arvestama ka, et "sotsialistliku õiguse raamistik ja printsiibid arenevad ka kapitalistlikes ühiskondades." Kui neid leide süstemaatiliselt õiguse analüüsi lisada, siis julgustab see meid nägema õigust kui midagi, mis on alati vähemalt kohati vastuolus selle tootmiskorraga, milles see asub. Kuid kuigi erinevate tootmissüsteemi seaduste funktsioonide ja düsfunktsioonide kogum on seaduse vastuoluliseks sisuks jääb vastamata küsimus, miks need vastuolud eksisteerivad ja kuidas neid saaks lahendada. Veelgi enam, kuna õigus alati mingist majanduslikust korrast, kas ees, selle järel või sellega samas ajas, siis ei ole võimalik määratleda ühegi õiguse täpset funktsioonilist tähtsust.


Marksismi lahkamine: strukturalism, kulturalism ja lamendamise kavandEdit

Erinevatest vooludest, mis marksismiteooria ümbervaatamisel esile kerkivad, on kulturalism ja strukturalism kaks kõige olulisemat. Need kaks tendentsi, mis suuresti põhinesid vastavalt prantslase Louis Althusseri ja briti E.P. Thompsoni töödel, on mitmes mõttes defineerinud viimase aja marksistlikele teooriatele suunatud uurimistöö tingimused ja piirangud. Saades alguse katsetest taasdefineerida baas-superstruktuuri metafoori traditsioonilisi arusaamu, on need nn. koolkonnad üritanud vastata ka marksistliku õigusperspektiivis esinevale ökonomismi väljakutsele.Strukturalistliku lähenemise üks suuremaid erisusi on õiguse relatiivse autonoomsuse idee. Seistes standardina paljude taasdefineerimise katsetajate teel, annab see võimaluse arutleda õiguse ja majanduse seose üle strukturalismi raames. Louis Althusser (väidab, et õigusel koos filosoofia, kunsti, teaduse ja muude "superstruktuuriliste" elementidega "on oma ajalugu" ning nad eksisteerivad "terviku" osadena "suhteliselt autonoomselt ja iseseisvalt". Õigus on siin majandusest sõltumatu, kuid samas mõnes mõttes ka sõltuv. See "mõnes mõttes" on hell koht, kuna kõikide superstruktuuriliste elementide (k.a. õiguse) arengut ja struktuuri mööda on võimalik jõuda tagasi majandussüsteemini.

Marksistliku õigusteooriat rekonstrueerimas: poliitika, ideoloogia ja ajaloo rollidEdit

Marksistliku õigusteooria lahtivõtmine on avanud olulise hingamisruumi neile, kes on huvitatud õiguse ja ühiskonna vabastavatest kontseptsioonidest. Nende jaoks aga kes on huvitatud rekonstruktsioonist on enamus tähelepanust koondatud poliitika, ideoloogia ja ajaloo tähtsusele.

Õigus ja poliitika.Edit

Kui õigusteooria on kord vabastatud jäiga majanduslikkuse kammitsaist, siis on väheüllatav, et sidemed õiguse ja poliitika vahel tulevad palju enam välja. Kaasaegne õigus on nii mõneski mõttes riigi kujundatud, nii nagu riik ise on kaasaegse õiguse kujundatud (P. Beirne, isiklikust suhtlusest). Ühendused võimu instituutidesse koondamise ja õiguspraktika ja õiguse struktuuride vahel on seega liiga olulised, et neist mööda vaadata. Siiski tõstatab riigi ja õiguse vahekord iga marksistliku õigusenägemuse jaoks tõsiseid küsimusi.

Kasutatud kirjandusEdit

Marx, K. 1970. Capital, Vol. 1. London: Lawrence and Wishart Marx, K. 1970. The German Ideology. NY: International Spitzer, S. Marxist Perspectives in the Sociology of Law Annual Review of Sociology, Vol. 9, (1983)

Koostajad: Erki Siht, Mihkel Vasar