FANDOM


Loomuõiguse mõiste Edit

Loomuõigus on loodusõigus või mõistusõigus, mille põhinormid vastavad inimese loomusele (Möldre,L., Toots, A., Ühiskonnaõpetus XII klassile, Tallinn, Koolibri, 1999) Loomuõiguse mõiste tuli kasutusele seoses Rooma riigi eraõiguse kujunemisega ja seda tähistatakse ladina keelse terminiga ius naturale. Loomuõiguseks nimetavad allikad seda, mida loodus õpetab kõigile elavaile olevusile ( I.1.2. pr.; D.1.1.3.). (Ilus,E., Rooma eraõiguse alused. Tallinn, Ilo, 2000. lk. 22). Loomuõigust võib käsitleda kui püüdlust ühendada moraalset ja juriidilist korda kosmose või inimeste loomusega. Õigus seisab inimlike seadusandjate toimingutest kõrgemal ja omaette, moodustades objektiivse printsiibikogumi, mille tõesus on “loomulikule valgusele” ehk mõistusele nähtav ning mis religioosse käsitluse kohaselt väljendab Jumala tahtmist (Blackburn,S., Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, Vegabund, 2002, lk. 269 ). Moodsa rahvusvahelise õiguse üks “isasid” Madalamaade jurist ja riigimees Hugo Grotius kaitses loomuõiguse teooriat, kuid tema meelest rajaneb loomuõigus pigem mõistusel kui jumalikul korraldusel: loomuõigus on nii püsiv, et isegi Jumal ei saa seda muuta. Aegade vältel on sisustatud loomuõiguse mõistet erinevalt, kuid põhimõtteliselt on selle olemus jäänud samaks – õiguseks, mis inimesel on tema sünnist alates, sõltumata tema elukoha riigist, ja mida keegi ei saa talt ära võtta (http://elukultuur.wordpress.com/).


Loomuõiguse tähtsus Edit

Läbi aegade on loomuõigus olnud kehtiva õiguse kriitika tööriist (Anepaio, T., Hussar, A, jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn 2004, lk. 36). Loomuõigus kaitseb õiguse jt. moraaliprintsiipide prioriteete õiguse ees ja igavesti ning üldisi väärtusi (k.a. moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses. Ta ei loe õiguseks üksnes õigusnorme , s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus (Liventaal,J., Sissejuhatus õigusteooriasse. II osa. Tallinn, 2002) Loomuõiguse olemuse tähtsust rõhutab ka praegune Rooma paavst Benedictus XVI, kes leiab, et loomuõigus on demokraatliku ühiskonna alus ja selle eiramine tähendab tsivilisatsiooni kriisi. Paavst Benedictus XVI sõnul peab demokraatia vundamendiks olema loomuõigus, et võimul olijaile ei jääks võimalust määratleda, mis on hea ja mis kuri. Paavst määratleb loomuõigust kui Looja poolt inimese südamesse kirjutatud normi. Püha isa näeb loomuõigust kui vabaduse tagatist: „Kui kaalul on fundamentaalselt olemuslikud nähtused ― inimväärikus, inimelu, perekonna institutsioon ja ühiskondlik õiglus ehk teisisõnu inimese kõige põhimõttelisemad õigused ― ei või ükski meeste ja naiste loodud seadus väärata Looja poolt inimese südamesse kirjutatud normi ilma, et ühiskonna alustalad langeks dramaatiliselt löögi alla.Seega on loomuõigus tõeliseks tagatiseks sellele, et igaüks saaks elada vabalt ja austuses tema väärikuse vastu, mis oleks kaitstud kõiksuguse ideoloogilise manipuleerimise ja võimul olijate omavolilise kuritarvitamise eest.” (http://elukultuur.wordpress.com/).


Valgustusajastu loomuõiguskoolkond Edit

Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub peamiselt kahele arusaamisele õigusest: loomuõigusele ja positivismile. Loomuõiguse kontseptsioon võidutses Mandri-Euroopas 17. sajandil. Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. Kuna sellise loomu- või mõistuseõiguse on kujundanud üleüldise õigluse ja headuse idee, siis peab ta olema inimese poolt loodud õiguskorra (positiivse õiguse) mastaabiks. (Narits,R., Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2002, lk. 59) Valgustusajastul astus Jumala tahte asemele inimeste tahteakt. Kui enne Prantsuse revolutsiooni tähistas vabadus igaühe erilist õiguslikku seisundit, siis revolutsioon muutis vabaduse tähendust. Inimene ise oli oma vabaduse allikas (Anepaio, T., Hussar, A., lk. 36). Loodusõiguslik õpetus kui teooria (“süstemaatiline kord”) avas tee eraõiguslikele kodifikatsioonidele. Preisimaal, Prantsusmaal ja Austrias sündisid suured kodifikatsioonid, mis olid kantud loomuõiguse ideest. 1794. aastal ilmus Preisi riikide üldine maaõigus. 1804. aastal võeti Prantsusmaal vastu valgustusajastu tuntuim koodeks- Code civil des Francais, ehk Prantsuse tsiviilseadustik. 1811.a. Ilmus Austria üldine tsiviilseadustik. Valgustusajastu kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri- Euroopas seni valitsenud kasuistlikkuse. Õigusnorm hakkas üha enam omandama sotsiaalsetele normidele omaseid ja traditsioonilisi tunnuseid (Narits, R., lk. 59-60, 219).


Kaasaegne loomuõigusEdit

Kuni XX sajandi alguseni ja ka sajandi algul oli valitsevaks huvijurisprudents. Seadused pidid lahendama huvide konfliktid. Tundub, et kaasajal on huvijurisprudents asendunud väärtusjurisprudentsiga. Õigust käsitletakse mingis seoses väärtusmastaapidega. Õiglus õigusloomes garanteerib eesmärgipärase huvide rahuldamise. Õiguslik vaidlus on alati teatud huvide konflikt. Õiglane õigus saab optimaalselt rahuldada ühiskonna huvisid. Õigusega saab ja tuleb luua nende huvide jaoks õiglane kord. (Narits, R., lk. 225-227) Tänapäeval nimetame loomuõigusi inimõigusteks, juriidilises keeles aga inimeste põhiõigusteks ja –vabadusteks. Suures osas sisalduvad positiivse õiguse regulatsioonides loomuõiguslikud normid, sel juhul on tegemist kirjutatud loomuõiguslike normidega. Paljud loomuõiguslikud normid ei ole aga otseselt positiivses õiguses kirjas, kuid need on alati tajutavad. Eesti keelde on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka mõiste ülipositiivne õigus (überpositives Recht), kuid selline sõnakasutus võib olla eksitav ja jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus, mida ta siiski oma tähendusest lähtudes olla ei saa. Kantuna Stoa ajastu loomuõiguslikest ideedest, on meie õiguskorda retseptsioon käigus tulnud paljud põhiprintsiibid, mis on alusnormiks paljudele teistele normidele. Nii on loomuõiguse ideest tulnud näiteks hea usu põhimõte (bona fide), mida tunnustatakse enamiku maailma suurte õigussüsteemide poolt ja mis oli oluline tehingute tegemisel juba Vana-Roomas. (http://elukultuur.wordpress.com/)



Kasutatud kirjandusEdit

  1. Anepaio, T., Hussar, A, jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn, 2004
  2. Blackburn,S., Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, Vegabund, 2002
  3. Ilus,E., Rooma eraõiguse alused. Tallinn, Ilo, 2000
  4. Liventaal,J., Sissejuhatus õigusteooriasse. II osa. Tallinn, 2002
  5. Möldre,L., Toots, A., Ühiskonnaõpetus XII klassile, Tallinn, Koolibri, 1999
  6. Narits, R., Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, Juura, 2002
  7. http://elukultuur.wordpress.com