FANDOM


Emile Durkheim (15.04.1858-15.11.1917)Edit

EluluguEdit

Emile Durkheim

Emile Durkheim sündis 15. aprillil 1858. aastal Epinal´is Kirde-Prantsusmaa provintsis Lorraine´s. Tema ema, Melanie oli kaupmehe tütar ja isa oli Epinali rabi. Durkheimi esimesed kooliaastad möödusid juudiusu-koolis, sest loodeti, et Emile jätkab perekonna traditsiooni ja temast saab rabi nagu seda oli olnud tema isa, vanaisa ja vana-vanaisa. Aga pärast Pariisi kolimist hülgas Durkheim judaismi.

Varases noorukieas huvitus Durkheim katoliku usust, ent hülgas ka selle üsna pea, mõistes et eelistab religiooniõpinguid jätkata agnostilisest vaatenurgast, st. et Jumal on inimese jaoks käsitlematu ja mõistetamatu. Durkheimi õpingud College d´Epiniali koolis sujusid suurepäraselt ja ta pälvis mitmeid autasusid. Innustatuna oma ambitsioonidest astus ta ühte parimasse Prantsuse keskkooli Lycee Louis-le-Grand, mis asus Pariisis. Sealsed õpingud pidid talle tagama sissepääsu ühte prestiižemasse ülikooli, Ecole Normale Superieure´sse, kuhu tal õnnestus õpinguid alustada alles 1879. aastal, pärast 2 ebaõnnestunud sisseastumiskatset. Ülikoolis tutvus ta mitmete hiljem tunnustatud intellektuaaliga nagu nt. sotsioloog Jean Jaures´ga, psühholoog Pierre Jeanet´ga ja filosoofi Henri Bergson´iga.

1887. aastal abiellus Durkheim Louise Dreyfus´iga, kellega tal sündisid poeg André ja tütar Marie. Samal aastal hakkas lugema pedagoogika- ja sotsioloogia kursust Bordeaux ülikoolis, hiljem tuntud Sorbonne-s.

1916. aastal tabas Durkheimi tõsine löök, millest ta kunagi täielikult üle ei saanud – tema poeg André langes saksa-belgia vahelises sõjas. Durkheim suri 15. novembril 1917. aastal, olles 59-aastane.

Durkheim ja õigussotsioloogiaEdit

Durkheimi nimega seostatakse ka paljude õigussotsioloogia jaoks oluliste mõistete (sotsiaalne sund, õigusteadvus, juriidiline institutsioon, õigussüsteem, anoomia jne) kasutuselevõttu. Durkheimi üldsotsioloogilises käsitluses torkab silma ülemäärane sotsiologism: ühiskondliku elu taandamine kollektiivsele algele individuaalse arvel. Tema õigussotsioloogilistes arusaamade puhul on tegemist õiguse ja ühiskonna vahekordade teoreetilise trivialiseerimisega või lihtsalt kirjeldamisega.

Peateosed:

„Ühiskondlikust tööjaotusest: etüüd arenenud ühiskondade kohta“ (1893)

„Sotsioloogilise meetodi reeglid“ (1895)

„Enesetapp: sotsioloogiline etüüd“ (1897)

„Religiooni elementaarsed vormid“ (1912)

1893.a. ilmunud monograafia „Ühiskondlikust tööjaotusest: etüüd arenenud ühiskondade kohta“ sisaldab mitmeid olulisi ideid õiguse ja ühiskonna allsüsteemide seoste kohta. Durkheim jagas ühiskonnad kaheks põhitüübiks: primitiivsed ja industriaalühiskonnad. Esimesele on omane nn. mehhaaniline (kohustuslik) solidaarsus ühiskonna liikmete vahel ning algeline tööjaotus. Sellele ühiskonnatüübile vastab karistav ehk repressiivne õigus. Teisele ühiskonnatüübile on omane nn. orgaaniline solidaarsus, mille aluseks on arenenud tööjaotus. Sellele ühiskonnatüübile vastab ennistav ehk restitutiivne õigus.

1895.a. ilmunud töös „Sotsioloogilise meetodi reeglid“ rõhutab Durkheim, üldjoontes positivistlikust teadusmetodoloogiast lähtudes, õiguse objektiivset, üksikindiviidide tahtest sõltumatut iseloomu ning vajadust seda uurida rangete, reaalteadustele sarnaste meetoditega (sotsiaalseid fakte, sh õigust tuleb vaadelda kui „asju“).

1897.a. Durkheimi sulest ilmunud ja sotsioloogia klassika üheks musternäidiseks peetav „Enesetapp: sotsioloogiline etüüd“, kus ta uuris enesetappe ning leidis, kaks enesetapu faktorit:

  • loomulik nivoo (seotud looduslike, klimaatiliste ja asustussüsteemist tulenevatest faktoritest);
  • sotsiaalne nivoo (ühiskondlikud ja kultuurilised riskifaktorid).

Durkheim’i uurimust enesetapu sotsiaalsete põhjuste kohta peetakse tihti esimeseks empiiriliseks sotsioloogiliseks uurimuseks. Ta leidis, et sutsiidide arv ühes ühiskonnas on aja jooksul väga stabiilne, see ei kõigu eriti sõltuvalt majanduslikust arengust või poliitilistest muutustest; samuti ei sõltu enesetappude arv elanike (vaimsest) tervisest. Durkheim järeldas, et suitsiidide tase riigis sõltub ühiskonna moraalsest kliimast, mille üheks näitajaks on valitsev religioon – protestantlikes riikides on enesetappe rohkem kui katoliiklikes, kuna viimastest on tugevamad religioossed kogukonnad ja inimestel on väiksem risk oma muredega üksi jääda. Enesetappude liigid lähtudes nende põhjustest:

  1. Egoistlikud – sotsiaalsete suhete puudumise, teistest inimestest võõrandumise tagajärjel toimuv suitsiid.
  2. Altruistlikud – liiga tugevate sotsiaalsete suhete tagajärjel toimuv suitsiid, inimene ohverdab end teiste nimel.
  3. Anoomilised – radikaalsete sotsiaalsete muutuste ajal toimuv suitsiid, sotsiaalsed normid on liiga nõrgad. Anoomia – normitus, olukord kus ei kehti mingeid norme ja seadusi.
  4. Fatalistlikud – inimene allub tugevale sotsiaalsele survele, sotsiaalsed normid on liiga tugevad.

„Religiooni elementaarsed vormid“ (1912). Durkheimi järgi võib inimelu jagada kaheks sfääriks:

  • igapäevane, profaanne sfäär; see millega inimesed suurema osa ajast tegelevad, mis on nende jaoks tavaline (näiteks töö);
  • püha, sakraalne sfäär; sellised nähtused ja tegevused, mis on inimeste jaoks erilised, millesse suhtutakse austusega. Religioossed ideed ja toimingud kuuluvad sellesse sfääri.

Religioossete ideede allikaks on ühiskond. Inimesed on juba aegade algusest peale tunnetanud, et on olemas mingi kõrgem jõud, mis nende tegevust juhib ja mis ei sõltu nende tahtest. Modernses ühiskonnas traditsioonilise religiooni tähtsus langeb. See ei tähenda, et religioon kaob, vaid et see omandab uue näo – “jumala religioon” ei suuda enam ühiskonda koos hoida ja selle asemele peab tulema “inimese religioon”, selline religioon kus austatakse inimest, tema individuaalsust ja vabadust.

Kasutatud materjalidEdit

http://www.bolender.com/Sociological%20Theory/Durkheim,%20Emile/durkheim,_emile.htm

http://www.riigikogu.ee/msi_arhiiv/kaarik.html

http://durkheim.itgo.com/biography.html

http://www.emile-durkheim.com/

http://buickenator.googlepages.com/Sotsioloogia.doc