FANDOM


ajalooline koolkond


Sissejuhatus Edit

Saksa ajalooline koolkond on 19. sajandi intelektuaalne liikumine saksa õigusteaduses. See koolkond jagunes romanistideks ja germanistideks. Romantismi taustal rõhutati seaduste ajaloolisi piire, vastandades neid loomuõiguse koolkonnale (Vernuftschaft), mille liikmed arvasid, et õiguse sisu on tuletatav ratsionaalsel teel inimloomusest. Romanistid tegelesid Rooma eraõiguse uurimise ja selle alusel modernse eraõiguse süsteemi väljatöötamisega. Romanistide hulka kuulus ka Savigny. Germanistid nagu Karl Friedrich Eichhorn, Jakob Grimm, Georg Beseler ja Otto von Gierke nägid Saksa seadusi Saksa enese volksgeisti (Voksgeist- on rahva vaim, see sai Savigny teoorias Rooma õiguse vormi) väljendusena. Germanistid uurisid Saksa päritolu eraõigust või uusi õigusharusid nagu kaubandusõigus. Friedrich Carl von Savigny poolt rajatud ajaloolise koolkonna mõju ei levinud mitte ainult teistesse Euroopa riikidesse, vaid isegi Ameerika Ühendriikide õigusteaduseni.

Tähtsad isikud ja nende põhiseisukohtade iseloomustus Edit

Friedrich Carl von Savigny Ta arvas, et õigused ei pärine jumala ega ilmaliku valitseja tahtest, ammugi mitte juristide targutustest. Õigus kasvab orgaaniliselt rahva saatusest, seetõttu ei tohi seda suruda kunstlikesse kodifikatsioonidesse. Tema arvates tulvas õigus välja rahva teadusest. Üksikisiku õigustaju ei ole vaid juhuse tulemus ega ka kaootiline mass omavahelistest vastuolulistest arvamustest. Selles on tingimata midagi ühist teiste inimeste õigustajuga. Savigny kirjeldas oma töömeetodit järgmiselt: kõigepealt tuleb uurida õigusallikaid (eriti Rooma õigust), seejärel kõike, mis selle kohta on kirjutatud ning leida selle alusel tõeline õigus, mis kehtiks tänasel päeval.

Friedrich Georg von Bunget Balti eraseaduse koostaja. Väidetakse, et just tema tõi Läänemere kubermangudesse ajaloolise koolkonna meetodi.

Johann Gottlieb Fichte Tema arvates pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus.

Georg Wilhelm Friedrich Hegel Tema seisukoht oli järgmine: tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida kuidas ja miks riik loob õigust. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades nii moraali kui ka õigust.

Ehrlich Ta rõhutas, et sätestatud normid ei ole ehtne, elav õigus, kui neid ei ole kinnitatud rahva õiguskäsitusega. Seetõttu on õigus olemas eeskätt üldises õigusidees ja see ei realiseeru nt praktilistes kohtupidamistes. Teadmisi õigusest saadakse vaid sotsioloogiliste inimrühmade käitumist uurides. Nii esindas Ehrlich von Savigny’ st erinevat metoodilist seisukohta ja ta ei rõhutanud ka spetsialistide eliidi rolli nii nagu ajaloolise koolkonna rajaja. Põhiseisukohad selles küsimuses – kust õigust leida – on mõlemal siiski sama suunalised.

Ihering Ta oli tuntud saksa jurist. Algul oli ta ka selle koolkonna esindaja, kuid hiljem ründas selle seisukohti. Iheringi seisukohast pole õiguse areng valutuks rahva hinge avaldusprotsessiks, vaid erinevate sotsiaalsete gruppide vahelise võitluse käik. Neid seisukohti avaldab Ihering oma tuntud teoses ´´Geist des römlischen Rechte´´ ja ´´Kampf ums Recht´´.

Üldist Edit

Ajaloolisel koolkonnal loosungiks oli ´´tagasi allikte juurde´´, so Rooma õiguse ajaloolisele uurimisele. Nende põhimõtetest lähtudes valitses ideaalolukord siis, kui kõik õigusallikad on omavahel harmoonilises vahekorras ehk taotlevad sama tulemust. Seda aga kuidas toimida, kui seadus vaikib, kohtupraktika on ebakindel ja õigusteadlased asjast erineval arvamusel, ta ei selgita. Ajaloolise koolkonna rajaja F. C. v. Savigny on leidnud, et õigusteaduses tuleb luua üldise sisuga reeglid, mis ei allu juhuslikkusele, vaid neis peab avalduma teatav paratamatus (õiguslik idee või sisemine eluprintsiip). Seega on õigus üheaegselt nii ajalooline (historisch, in der Zeit) kui ka filosoofiline (überzeitlich), mitte ainult üks või teine. Kõik õigusallikad on ainult kõrgema ja isetekkiva tõelise õiguse väline vorm, mille sees või taga on õiguse sisemine idee, teatud metafüüsiline paratamatus. Õigusega tegelev teadus pidi üheaegselt olema nii ajalooline kui ka süstemaatiline. Ajalooline osa oli hädavajalik õiguse eluprintsiibi leidmisel, aga tulemuseks pidi olema kehtiv ja süstematiseeritud õigussüsteem.

Õigussüsteemi arendamine on profesionaalsete juristide kohus - mingis mõttes tööjaotus ühiskonnas. Nende akadeemline töö seisneb "rahva tahte" kindlaks tegemisel. Nõnda kehastavad juristid üldist rahva tahet. Kuidas siis rahva õigustajust saab õigus? Ei saa ju lugematute üksikisikute inimeste laialivalguv, sageli pealiskaudne ja vastuoluline kogemus sellest, mis on õige ja mis väär, kujuneda ühtseks õiguspõhimõtete koguks. Peale selle on võimatu kujutleda, et üksikisikute õigusteadlikkusest, mis tegelikult on üsna puudulik, saaks tehniliselt kasutuskõlbliku õigusnormistiku. Võhikute lähedus õigusega on siiski liiga habras, et selle abil suunata mõne keerulise probleemi lahendamist. Kuigi autorid võivad seadusi mõjutada, arenevad need tavaliselt siiski orgaanilisel kombel läbi aja ilma võimuorganite sekkumiseta. Alalises muutumises olevad praktilised vajadused mängivad väga suurt rolli selles orgaanilises arengus.

Kasutatud kirjandus Edit

Rooma õiguse uurimistraditsioon Tartu Ülikoolis 19. sajandi keskel Hesi Siimets-Gross lk. 720-729 Juridica 2006/X ´´Õiguse entsüklopeedia’’ Tallinn 2000 Jüri Liventaal ´´Õiguse tõlgendamise teooria´´ 1996 Aulius Aarnio ´´Rooma eraõiguse allikad´´ Elmar Ilus

193.40.56.82 18. märts 2008, kell 11:54 (UTC) Olga Pindre ja Marie Soone