Sissejuhatus[]
Õigus ja inimeste õigusteadvus on rahva ajaloolise kultuuri osa ning see muutub pidevalt koos ühiskonnaga. Eesti rahva õigusteadvus on taastunud, sellest annab muuhulgas tunnistust kuritegevuse pidev vähenemine viimastel aastatel ning see, et näiteks korruptsioon Eestis on tagasihoidlik mitte ainult samalt stardipositsioonilt lähtunutega, vaid ka kõigi teiste riikidega võrreldes, samuti suhtuvad Eesti elanikud korruptsiooni järjest sallimatumalt. Õigusteadvuse kõrge tase on üheks heaks arenenud ühiskonna iseloomulikuks jooneks.
Eesti rahva õigusteadvus[]
Eesti rahva õigusteadvuse kohta on tehtud mitmete erinevate uuringubüroode ning õigusvaldkonnaga seotud institutsioonide poolt mitmeid uuringuid. Viimasel ajal tehtud uuringute ning nende analüüside tulemused näitavad, eestlaste õigusteadvus on viimastel aastatel paranenud. Seda väidet kinnitavad nii pidevalt vähenev kuritegevus kui ka see, et korruptsioon on Eestis muutunud aina taunitavamaks ning sellega tegelevad isikud kisutakse üha tihedamini õigustmõistvate institutsioonide ette, et see isetegevus lõpetada. Samas saab ka välja tuua negatiivseid külgi ühiskonnas, nagu näiteks üha kasvav korralagedus liikluses ning üha suurenev tulekahjudes hukkunute arv. Sellised arengud näitavad jällegi, et inimeste õigusteadvuses on veel pikk tee areneda ja kaugeltki pole veel jõutud punkti, kus saaksime öelda, et oleme jõudnud soovitud tasemele. Uuringute tulemused Eestis 2007 aastal korraldas Justiitsministeerium uuringu tutvumaks Eesti rahva õigusteadlikkusega. Sellest uuringust tuleneb, et vastajate hulgast eristub grupp, mis paistab teiste seast silma väiksemate õigusteadmiste poolest. Kui suurel osal inimestest on teadmised õigussüsteemist suhteliselt rahuldaval tasemel, siis osa on neist teadmistest ilma jäänud. Ühiskonnas ei eristu suurt elitaarset gruppi, kelle käes oleks õigusteadmiste monopol (kui juurahariduse omandanud inimesed välja jätta), küll aga eristub mahajääjate grupp, kellel õigusteadmised täiesti puuduvad. Selgus, et väheteadlike puhul on tegemist keskmisest madalama haridustasemega ning vanemate inimestega, kes elavad väikestes asulates, sageli väikestes leibkondades või päris omal käel. Üle kolmandiku neist on pensionärid ning ligi kolmandik erasektori töötajad. Ilmselt on tegemist ühiskonnaga lõdvemalt lõimunud inimestega, kes ei osale aktiivselt igapäevases kogukonnaelus ning keda ei seo ühiskonda töökollektiiv, kool ega perekond. Põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste spontaansel ülesloetlemisel võis täheldada mitmeid üllatavaid tulemusi. Nii näiteks oli üheks enim mainitud õiguseks küsitluse tulemuste kohaselt õigus tööle. Seejuures võidi küll pidada silmas põhiseaduses nimetatud õigust vabalt ametit valida, kuid on siiski üsnagi tõenäoline, et silmas peeti riigi kohustust igale isikule töökoht tagada, mis kindlasti selle õiguse sisu ei ole. Kõnekas on ka see, milliseid põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi nimetati esmajärjekorras (sõnavabadus, õigus tööle, õigus haridusele, õigus valida ja olla valitud, õigus tervisekaitsele) ning, milliseid nimetati kas harva (ettevõtlusvabadus, õigus vabadusele, õigus riigi kaitsele, õigus pidada koosolekuid, õigus võrdsele kohtlemisele) või ei nimetatud üldse (õigus puhtale looduskeskkonnale, vähemusrahvuste õigust kultuurautonoomiale, kohustus põhiseaduspäraselt käituda, õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat infomatsiooni jne).
Kokkuvõte[]
Läbi viidud uuringud nii Eestis kui ka mujal Euroopas näitavad pea eranditult, et inimeste õigusteadvuse areng viimastel aastatel on olnud märkimisväärne. Üha enam rõhutatakse avalikkuses neid positiivseid järelmeid, mida toovad endaga kaasa õiguskuulekas ja väärikas käitumine. Veelgi enam aitavad inimeste õigusteadvust tõsta ühiskonnas toimuvad sündmused, mis kajastavad kõige tõetruumalt, seda mis võib juhtuda kuni ei järgita üldisi norme, mis ühiskonnas on kehtestatud. Inimestel nii Eestis kui Euroopas on viimastel aastakümnetel tänu õigusalastele institutsioonidele ning avalikele teavitustööga tegelevatele huvigruppidele saanud üha selgemaks, et miks on vaja õigusnorme järgida ning ka preventatiivselt teada missugused karistused teatud tegude sooritamisel isikuid ootab. Viimastel aastatel toimunud hea teavitustöö sihtgruppide seas on miski, mis on tugevalt arendanud inimeste õigusteadvust, kuid see aga ei tähenda, et oleksime eesmärgi saavutanud. Eesmärgiks on ikkagi täius, mille saavutamine on küll suhteliselt võimatu, kuid mille poole pürgimine eesmärgina, väga õige.