FANDOM


Õigusrealism on Skandinaavia õigusrealismi ja Ameerika õigusrealismi õigusteoreetilise suuna nimetus. 20. sajandi õiguses oli üheks peamiseks liikumiseks õigusrealism, selle kõrval ka sotsioloogiline jurisprudents. Õigusrealism kritiseeris 19. sajandil arenenud formaalset ratsionalismi õiguses. Kriitika alla jäi Christopher Langdelli õigusmudel. Nimelt Langdell väitis, et õigus on täppisteadus ja ideaalse juristi jaoks on õigusraamatukogu tema laboratoorium ning tähtsad ei ole mitte praktilised teadmised, vaid hoopis abstraktse õiguse teadmine. Õigusrealistid rõhutasid realismi, ehk asju tuleb vaadata just sellistena nagu nad tegelikkuses on. Õigusrealistid panid kahtluse alla otsuste tegemise ennustavust ja pretsedentide rõhutamist. Nende sooviks oli rakendada sotsiaalteaduslike uuringute tulemusi õiguse sfääris. Veel kritiseerisid nad õiguse traditsioonilist metodoloogiat ja praktikat. Õigusrealismi populaarsus 20.sajandi alguse USA-s oli tingitud hämmastavalt kiirest majanduslikust kasvust, võimu kontsentratsioonist ning riigi ja bürokraatia keskendamisest. Tolle aja õigusideoloogia ideaaliks oli võimalikult vähe sekkuda majandusse, sellist põhimõttet nimetatakse laissez-faireks. Kohtute sekkumine majandus- ja sotsiaalsfääridesse oli mittesoovitatav. Ideaalseks peeti seaduse ranget järgimist. Õigusrealismi kõige aktiivsem periood jäi 1920ndate ja 1940ndate vahele. Karl Llewellyn ja Jerome Frank said põhikujudeks, kes ei kritiseerinud kapitalismi, seega ei olnud see „radikaalne“ liikumine. Pragmatism oli liikumise filosoofiliseks aluseks. Figureerisid sellised filosoofid nagu William James (1842-1910) ja John Dewey (1859-1952). Klassikalisele vaatele, mis põhines deduktiivsele loogikale, vastandasid realistid „reegli-skeptitsismi“ ja „fakti-skeptitsismi“. Esimese neist „Reegli-skeptitsism“ ehk „rule-scepticism“ puhul realistid väitsid, et on erinevus „reaalsete“ ja „paberi“ reeglite vahel. Ehk see, mida kohtunikud peavad tegema erineb sellest, mida nad tegelikult teevad. Nimelt kohtuniku otsus tugineb intuitsioonile, tunnetele, instinktidele ja alateadvusele. Kui otsus on tehtud, siis järgneb õigustamine ja ratsionaaliseerimine ning alati saab leida sobiva doktriini, reegli või pretsedendi. „Fakti-skeptitsism“ ehk „fact-scepticism“ puhul väideti, et „faktide“ tuvastamine on erinevate faktorite mõju tulemus. Mõned faktoritest on nähtavad, aga samas mõned on varjatud. Faktid on defineerimise protsessi tulemus. Jerome Frank väidab, et otsustavaks võib osutuda formaalne irratsionaalsus, materiaalne ratsionaalsus ja materiaalne irratsionaalsus.

Ameerika õigusrealismi kõrval kaasnes ajaliselt ning sarnanes ka toonilt Skandinaavia õigusrealism. Selle tähtsamateks esindajateks olid Axel Hägerström (1868-1939), Alf Ross (1899-1979), Karl Olivecrona (1897-1980) ja A. V. Lundstedt (1882-1955). Peamine osa skandinaavia õigusrealistide tööst seisnes õigusmõistete teiste, verifitseeritavate sotsiaalteaduste esemeks muutmises. Nii tehti sellistest mõistetest nagu "subjektiivne õigus", "kehtivus" ja "kohustus" psühholoogilised käitumise kallutatused. Õigusmõisted ise heideti kõrvale kui "müütilised" või "fiktsionaalsed" või arutati nende üle antropoloogia-lähedaselt: nende võim inimeste üle olevat "maagiline." Õigusrealistid polnud kõiges selles alati ühel nõul: näiteks Ross ei pidanud õigusmõistete sõnavarast elimineerimist vajalikuks, leides, et need on mugavad lühendid; Olivecrona samas arvas, et Rossi selline seisukoht ei ole piisavalt skeptiline. Sarnasust Ameerika õigusrealismiga ei tohiks ületähtsustada, sest skandinaavia realistid tuginesid oma anti-metafüüsilistel seisukohtadel loogilisele positivismile.