FANDOM


Õiguskäitumine

Inimese seesmine muutumine tegevuseks sotsiaalset oluliste objektide suhtes. Tegevus omakorda koosneb üksikutest operatsioonidest, käitumisaktidest. Käitumine kujutab endast väliselt jälgitavaid käitumisakte, milles realiseeruvad tema sisemised ajendid.

Käitumisel kui inimese aktiivsusel on 2 kriteeriumi: 1) käitumisel on alati sotsiaalne tähendus 2) Käitumine väljendub välispidiselt konkreetsetes tegevusaktides.

Selliselt vaadeldakse käitumist ka õiguses. Õiguskultuuri kuulub vaid sotsiaalselt oluline tegevus. Õigus reguleerib käitumist just sotsiaalsetel eesmärkidel. Õigusteaduses lisandub käitumisele veel kolmas kriteerium, nimelt käitumine peab olema teadlik. Õiguslik reguleerimine haarab endasse 3 staadiumi: 1) õigusnormide kujunemine ja nende kehtivus 2) õiguste ja kohustuste tekkimine 3) õiguste ja kohustuste realiseerimine.


Inimühiskond on komplitseeritud süsteem, milles oleks võimatu orienteeruda ilma käitumisnormideta, mis on aktsepteeritud enamuse poolt. Erinevad sotsiaalsed normid, mis peegelduvad tüüpilistes sotsiaalsuhetes ja ristumiskohtades ja mis iseloomustavad teatud sotsiaalse grupi enamust või ühiskonda tervikuna on inimese sotsiaalse käitumise regulaatoriteks.


Sotsiaalkäitumuslikku normi peab vaatama kui sotsiaalse struktuuri osa, mis eksisteerib struktuuri makrotasandil ja reguleerib inimeste käitumist mikrotasandil. Sellist käitumisnormi võib arvestada kehtivaks, kui mõlematel, nii kodanikul endal kui ka teistel ühiskonnaliikmetel on õigus kontrollida tema õiguspärast käitumist.

Tegelikul käitumisel on nii objektiivne kui ka subjektiivne vaatenurk. Objektiivse poole pealt kehtestab käitumisnorm end inimeste igas väiksemaski tegevuses, vorm ja sisu, mis on vastavuses ühiskonna huvide ja vajadustega. Subjektiivse poole pealt saab käitumisnorm osaks inimeste teadlikkusest kui kindel käitumismudel, seega ühendades suuremal või väiksemal määral nende arusaamist sotsiaalsetest väärtustest ja nende tegude sotsiaalsest tähendusest. See mudel mängib olulist rolli käitumise motiveerimisel. Kõik sotsiaalsed normid on iseloomulikud ühiskonnale.

Kõige laiemalt tuntud sotsiaalsete normide kategooriad on: seadusnormid, moraalsed normid, ühiskondlikult aktsepteeritud normid ja juriidiliste isikute normid, mille eesmärgiks on reguleerida kindlat tüüpi sotsiaalseid suhteid. Seadusnormid mis eeldavad korraloomist inimeste käitumises, loovad normatiivsed alused õiguseks ja korraks.



Alati pole otsest ja kohest seost normatiivse käitumise ja normi vahel. Norm on normatiivse käitumise fundamentaalne põhi. Õiguslike normide eesmärk on tagada juriidiline vahend, mille järgi on võimalik panna inimesi soovitult käituma.

Õigusliku normi ilmselge efekt koosneb tema mõjust inimese uskumustele, maailmaorientatsioonile ning tunnetest ja emotsioonidest. Loomulikult on see seotud kommunikatsiooniga, kuna sotsiaalse väärtuse kontseptsiooni, mis hõlmab õigust, saab edasi anda vaid läbi kommunikatsioonikanalite. Iga õigusharu , läbi kindlate institutsioonide, loob kindlad sotsiaalsed väärtused, millest saavad alguse õiguse põhmõtted(näiteks ideed õiglusest ja vabadusest). Õigusnorm väärtuslikkuse mõttes mõjutab inimkäitumist erinevalt kui õigusnorm informatiivses mõttes- selle informatsionaalne mõju on selle väärtusmõjust spetsiifilisem. Õigusnorm väärtusena näitab tegevuse suunda, loob baasi õiguslikuks käitumiseks, kujundab isiku põhilisi seisukohti ja aitab kujundada väärtustesüsteemi. Indiviidi sotsialiseerumine algab juba varasest lapsepõlvest, mil lapse suhtumised kujunevad välja tänu kõigele, mis teda ümbritseb. See sotsialiseerumise protsessi tahk tundub olevat eriti tähtis hälbega isiku käitumise kujunemisel. Sotsiaalsete hälvete puhul on küsimuseks vähemalt üks grupp sotsiaalseid norme. Sotsiaalsed normid võivad olla kirjutatud või kirjutamata. Siiski väljendavad nad kindlat hinnangut. Hälve on see, mida domineeriv ühiskondlik arusaam hälbeks peab.

Mida komplitseeritum on sotsiaalne süsteem, seda rohkem erinevat tüüpi inimkäitumist seal leidub. Samuti on seal suurem konfliktsituatsiooni tekkimise tõenäosus isiku ja ühiskonna vahel, mis neid sotsiaalseid norme rajab.


Kasutatud kirjandus: „Õigus ühiskonnas” artiklite kogumik , koostanud S. Kaugia, 2006, Tartu

Juridica International I 1997, artikkel Legal Behaviour: Norm and Deviation , S. Kaugia