FANDOM


Mis on õigus Edit

Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil.

Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike normide kogumit, mis on loodud inimkäitumise korrastamiseks ja mille täitmist peab lõppastmes riik tagama.

Praktikas on alati tegemist konkreetsel ajal konkreetses riigis kehtiva õigusega. Siia tuleb lisada veel riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid. Konkreetne riik ning tema õigus tekivad, muutuvad ja hävivad põhimõtteliselt koos. Varemeksisteerinud riigis kehtinud õigust nimetatakse ajalooliseks õiguseks. Moraalinormid, tavad ning traditsioonid võivad eksisteerida tunduvalt kauem, kui hävinud riik, millele eelnevalt või mille ajal nad tekkisid. Positiivne õigus on allika osas tekkinud algselt tavaõiguse aluselt, mis riikluse arengu käigus üles kirjutati, kuid allikaks on ka pretsedent, leping, tuntud juristide arvamus jne. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse, st õigustuse ja kohustuse millekski, ning vastavad subjektid. Õigus (positiivne õigus) on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid, kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus tervikuna on üldine ja haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Õigus ei loo üksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi realiseerida konkreetsel juhul käitumist kindlal viisil, st loob võimaluse õiguspäraseks käitumiseks. Järgnevalt on igal indiviidil vaba tahte aktina võimalus valida, kas ta kasutab õiguspärase käitumise võimalust või ei. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus - ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv dünaamiline nähtus. Kehtiv õigus, st üldkohustuslikud käitumiseeskirjad ehk õigusnormid,kus subjektideks on isikud, kelle tegusid nad reguleerivad.

Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid:

1. Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum. s.t. õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele.

2. Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse.

3. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon.(näiteks parlament)

Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.

Milleks õigus on Edit

Õigus on loodud inimkäitumise korrastajaks. Seadusandja on õigusaktides sätestanud normid, mille järgimine ühiskonnaliikmete poolt peaks inimestele endile kasu tooma ning mittejärgimise korral järgneb karistus. Õigus on sotsiaalse kontrolli vahend. Ta seab inimühiskonna liikmetele riigi poolt kindlad raamid, kontrollib inimeste absoluutset vabadust- lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus ei loo mitte ainult kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi inimestele teatud viisil käitumiseks (õiguspäraseks käitumiseks). Õigus ei ole midagi sellist, mis saaks seista ühiskonnast väljaspool. Õigus toimib sotsiaalses keskkonnas, arenedes ja muutudes, kohanedes ühiskonnaoludega. Õiguse mõiste on tihedalt seotud riigiga. Iga riigi ja tema õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil e. selle konkreetse riigi juristiktsiooni alal. Riik peab tagama ühiselu korraldatuse ja korraldatuse stabiilsuse. Objektiks, mida riik tagab, on kehtiv õigus e. üldkohustuslikud käitumiseeskirjad (õigusnormid) ning subjektideks, kelle suhtes õigust tagatakse, on isikud, kelle tegusid kehtiv õigus reguleerima peab. Kaasaegne ühiskond loob erinevates eluvaldkondades jätkuvalt uusi eeldusi ja võimalusi majandustegevuse arendamiseks ning nende realiseerimiseks esitatakse järjest kõrgemaid nõudmisi. Koos sellega suureneb vajadus mitmesuguste suhete õigusliku reguleerimise järele. Seadus ja sellest juhindumine on tsiviliseeritud ühiskonna ning areneva majanduskeskkonna olulisemaid eeltingimusi.


Õiguse sotsioloogiline definitsioon Edit

Õigus on normide kogum, mis on täitmiseks kohustuslikud. Normid määratlevad sotsiaalsed suhted, mis on kehtestatud grupi poolt sellesse kuuluvate indiviidide jaoks antud ajamomendil.

Õigus sotsioloogide ja filosoofide käsitlustes Edit

Rousseau definitsioon: õigus on ühiskondliku leppe (ühise tahte) peegeldus.

Marxismis : õigus on klassi võim või kodanluse õigus (õigus on klassi domineerimine). Võimul olev klass kontrollib õiguse kujunemist. Õigus on vahend, (instrument) mida kasutatakse selleks, et maksimeerida võimul oleva klassi huve töölisklassi kontrollimiseks. Igasugune riigi õigus pole midagi muud kui valitseva klassi tahe, mis on ülendatud seaduseks.

Roscoe Pound: Õigus on kõrgelt spetsialiseeritud sotsiaalse kontrolli vorm, teostatav kooskõlas autoriteetsete sättekogudega , rakendatav kohtulikes ja administratiivsetes protsessides.

Luhmanni järgi õigus on “sarnaselt/kongruentselt üldistatud normatiivsed käitumisootused” ehk ühiskonnas levinud käitumisootused ise vajavad koordineerimist ja see on õiguse funktsioon. Õigus annab (loob) seega eeldused tegevuseks, kindluse, ilma milleta järjekindel tegevus poleks võimalik.

Donald Black järgi õigus valitsusepoolne sotsiaalne kontroll.

Langdell väitis, et õigus on täppisteadus ja ideaalse juristi jaoks on õigusraamatukogu tema laboratoorium ning tähtsad ei ole mitte praktilised teadmised, vaid hoopis abstraktse õiguse teadmine.

Õigussotsioloogia rajaja Max Weber määratles õigust järgnevalt: korda nimetatakse õiguseks, 1) kui see kord on väliselt garanteeritud selleks spetsiaalselt määratud inimeste grupi poolt ja 2) kui sellel grupil on võimalus kasutada füüsilist või psüühilist sundi ja 3) kui see sund tagab korrast kinnipidamise või väljendub sellest üleastumise karistamises.

Weberi järgi on õigus ratsionaalne, kui 1) vaidluste lahendamise meetodid on määratletud reeglites; 2)Juriidilised reeglid on seatud järjekindlalt nii, et moodustavad loogiliselt selge, kooskõlastatud ilma lünkadeta süsteemi. Tüüpiline näide on seaduste organiseerimine koodeksitesse; 3) Juriidiline analüüs sõltub tähenduste abstraktsetest interpreteerimistest. Oma otsuse tehes lähtuvad juristid mitte juhtumi konkreetsetest detailidest, vaid faktidest, mis on antud juhtumi lahendamiseks relevantsed. 4) Juriidilised otsused peavad olema intellektiga kontrollitavad. Sellega garanteeritakse, et juhtumi lahendades jõutakse tõeni.

Täielikult ratsionaalne õigus on selline, mis juhindub reeglitest, süstemaatiliselt organiseeritud põhineb tähenduste loogilisel interpreteerimisel ning on kontrollitav intellektiga eesmärgiga leida tõde.

Õigus on formaalne, kui on võimalik selgelt eristada juriidiliste ja mitte-juriidiliste põhimõtete vahel (võib tulemust ennustada). Materiaalse õiguse puhul õigussüsteem on orienteerunud võrdsuse ning eetiliste või poliitiliste eesmärkide saavutamise suunas. Materiaalse õiguse klassikaline näide on usuõigus, kus seadusandjad soovivad edastada kindlat moraalset koodeksit.

Durkheim erisatab kahte õiguse tüüpi: 1) Repressiivne õigus – iseloomulikud on karistamine, kannatamine ja kaotamine ( vabadus, elu , varandus). Selline reaktsioon sünnib spontaanselt, kui keegi tegutseb kollektiivse teadvuse vastu. Kuritegu on sel juhul miski , mis vapustab ühiseid tundeid. Tänu sellele, et reaktsioon on kollektiivne, siis kirjalike seaduste olemasolu ei ole enam tähtis.Kõik saavad reeglist niigi aru.

2) Restitutiivne (ehk endist olukorda ennistav) õigus – idee on ennistada endine olukord (näiteks tsiviilõigus ja haldusõigus). Rõhk ei ole karistamisel. Kuid omakorda nõuab restitustiivne õigus spetsiaalseid institustsioone( näiteks kohtuid ja arbitraaži) ning juriste. Vajalikud on ka tsentraliseeritud riik, formaalne õigusloome ja õiguskaitse aparaat.

Kasutatud materjalid: Edit

http://www.eesti.ee/est/oigusabi/oigusest_yldiselt/mis_on_oigus?style=2

http://www.eesti.ee/est/oigusabi/oigusest_yldiselt/milleks_oigus_on?style=2

http://et.oigussotsioloogia.wikia.com/wiki/Õigusrealism

http://et.oigussotsioloogia.wikia.com/wiki/Ratsionaalne_ja_irratsionaalne_%C3%B5igus_%28Weber%29

Anna Markina. Loengukonspekt Õigussotsioloogia kevad 2008

Jüri Liventaal.Sissejuhatus õigusteooriasse loengumapp 2.Tallinn 1998